loomi vist ei ohverdatud. Need ei olnud ju kellegi päralt ega võinud ohverdaja nendega siis jumalatele ehk muile ohvrisaajatele meelehead teha. Inimene pidi tavalisesti ikka omast käest midagi andma. Kalaohver teeb ses tükis ometi erandi. Kala oli niisama saak kui kinnipüütud ehk tapetud metsloom, aga ohverdaja pidas teda ju nagu oma pärisvaranduseks ja arvas sellest täie õigusega võivat tänuohvrit viia. Metslindude ohverdamise kohta ei tohi teadete puudusel midagi tõenäolist ütelda.
Kalanina kabelis Hiiumaal ohverdatud kuldkala, teisendi järele asunud kuldkala ise kabeli seina müürile (Esivanemate varandus, l. 60). Prangli saare Lauritsi kabelile ohverdanud kalamees hõbekala, ja kohe ilmunud meresse kehvuse asemele kalarohkus (R. Winkler, Beiträge V, l. 11). Püha kihelkonnas Kailoki küla ligidal Varese rannal austati risti viisi raiutud kivil hõbekala. Hõbekala on ammu kadunud, ainult kivisse raiutud silgu kuju on veel näha (Inland 1840, nr. 6).
Osaline ohver.
Alguses ohverdati kogu loom. Pea aga hakkas ahnus ohverdaja südames ennast avaldama: miks nii palju ohverdada? Eks piisa ju, kui ohvrisaajale üks jagu antakse, teine jagu ohverdaja oma kasuks ära tarvitatakse? Ohverdaja tundis kahju kogu looma liha anniks viia, ilma et sellest ise oleks osa saanud. Tagajärg oli, et ohverdaja ohverdades ohvrisaaja söögiseltsiliseks muutus. Tapetud ohvrilooma sarved võeti peast, löödi ohvrisaajale meeleheaks puu otsa, niisama ka looma nahk; seal tuletasid need ohvrisaajale kuud, sarved isegi aastad otsa ohvrit meelde. Ohvri liha sellevasta pandi katlasse, patta, keedeti. Veri jäi muidugi tappes kohe ohvrisaajale. Keedetud leemest anti natuke ohvrisaajale, suurem osa ohverdaja omastele. Niisama sündis lihaga. Õieti ei täidunud ohverdajal ohvrisaajale sealiha enam sugugi anda, vaid ta andis talle vähem maitsvaid ohvrilooma kehaosasid. Ohvrisaaja osaks langesid sedaviisi ohvrilooma süda, keel, kops, maks, sisikond, rasvad, kondid. Ohverdaja trööstis ennast sellega, et need kehaosad elule just kõige tähtsamad, lootes, et need ohvrisaajale ühtlasi kõige armsamad. Ise oma perega asus ta ohvrilooma liha kallale. Puuduvad teated, kas ohverdaja ohvrilooma lihast osa keetmata jättis, seda enesele edaspidiseks tarvituseks hoides. Palju enam näib lugu nii olevat, et ohvrilooma liha vist kõik korraga ära keedeti. Et ohverdaja omaksed suurema looma liha kõike ei jaksanud ära süüa, kutsuti külarahvas ohvripidu jao-ajale. Kukkede, kanade, hanede, põrsaste ohvri puhul jaksasid ohverdaja omaksed ise muidugi kogu ohvrisöögi lõpetada. Kes teab, suurema looma keedetud lihast jäi mõnikord ehk järgmiseks söögikski üle, aga kaua ikka värsket liha ei võidud pidada, vaid pidi see pea lõpetatama. Lindude ohverdamise puhul pidi ohvrisaaja koguni väikse osaga leppima. Kala sellevasta ohverdati tavalisesti „ilma matti võtmata“, olgu siis, et enne vette viskamist lõhki lõigati. Enamasti lasti saadud saagist esimene ehk mitu ohvrianniks vette tagasi.
35
