karta, küll aga paha, ja paha tuli ohvritega lepitada. Paha vaim võis ju selle tappa, kes hiiepuu oksi murdis. Hea vaim ei oleks hiiepuu külge mitteohverdamise nõul puutujat muidugi mitte tapnud.
Ingeri rahva kommetest kirjutatakse veel 18. aastasajal: Seal on küll evangeeliumi õpetajad, aga talupojad lähevad vasta nende tahtmist ühel iseäralisel päeval metsa, määravad hulga puid ära, raiuvad maha, pruulivad õlut ega lahku enne metsast, kui õlu otsa joodud; teevad neist puist tule, panevad nende peale elusa kuke ja põletavad selle. (Das veränderte Russland, l. 51.)
Georgi oma reisikirjelduses ütleb Ingeri rahvast: Kirikud ja pühad pildid esitavad neil tihti ebajumalate pilta; need kantakse ja kingitakse metsa (Beschreibung aller Nationen des russischen Reiches, l. 27). Tingimata tähendab see mets, kuhu pühad pildid viidi, hiiemetsa.
Liivlased austasid, nagu paavst Innocentius III ühes kirjas 1199 ütleb, arbores frondosas = lehtpuid (Origines Livoniae, 205).
Kaugemadki Soome-Ugri sugurahvad tunnevad hiisi. Votjaklastel kannab see nime lud. Nende lud on kas üksik puu, tihti tamm või kuusk, või metsatukk. Sagedasti ümbritseb aed ludi. Kohati seisab ludi all laud; sellele lauale pandi ohvrid. Lud kuulub kas ühele perele, kogu sugule, külale ehk mitmele külale ühiselt. Leidub aga ka ilma ludita külasid. Enamasti hakkasid votjaklased ludi sellepärast austama, et mingisugusest tõbest lahti pääseksid. Kes ludi austas, pidi surmani ludile ohvrid viima ja seda järeltulijatelegi kohuseks tegema. Tsheremisslased ja mordvalased teenivad oma jumalaid niisama hiiesalkades, mida nad keremetiks hüüavad. Mitmed nende keremetid on ühised kogu kihelkonnale, teised aga ainult ühe küla jaoks. Kus mitu keremeti teine teise ligidal, ohverdati ühes ühele, teises teisele jumalale. Mõne korra on keremet külast koguni kaugel kõrvalises kohas, teise korra küla ligidal. Tihti ümbritseb aed keremeti. Aial on mõnes kohas kolm väravat; igast väravast viiakse isetõugu loomi keremeti ohverdamiseks. Keremetil ei puudu laud, kus ohvriliha jaetakse ja süüakse.
Tshuvasslaste keremet tuletab veel enam mingisugust püha koda meelde; seal leidub laud, pingid ja isegi ohvrivakk ehk ohvrikast. Tapetud hooste nahad riputatakse, lakk, saba ja jalad küljes, keremeti puude otsa.
Hiiepuude austamine ja nende all ohverdamine ei ole mingisugune eestlaste ega soomlaste leidus. Ei, hiiekultus valitses laialt paganuse maailmas. Slaavlastest teatakse, et neil hiiemets Romoves oli, kuue küünra jämeduse tammega. Selle püha tamme ümber oli värvilistest rätikutest nagu aed tehtud, tamme juures rippus Perkunosi kuju, mille ees alati püha tuli põles (Kurtz, Mythologie, l. 625). Germaanlaste puudeaustamisest jutustab juba Tacitus. Altarid seisavad hiiemetsas, ohvriloomade pead ripuvad okste otsas (Grimm, D. Mythologie I, l. 57—58). Hiljemini teatatakse, kudas sakslased püha hiietamme austavad, ristiusu kuulutaja Bonifacius aga Geismaris selle tamme maha raiub. Rahvas ootab, et välgud raiuja maha löövad, aga asjata. Karl Suur laskis kuulsa Irmini samba Eresbergis ära hävitada. Puu juurest leidis ta hõbedat ja isegi kulda. Upsala ehitati püha hiiepuu kõrvale hiljemini tore tempel (Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, l. 69—70). Rootslased pidasid Upsala hiie iga puud jumalikuks (Breemeni Aadam, IV, 27). Preestrid ja kuningad pidasid ägedat võitlust hiiemetsade vasta. Padeborni maapäev määras 785 kange nuhtluse neile, kes allikate ääres
43
