otsekohe ilmaallikaks ei kutsuta. Kreutzwald ütleb Alutagagi ühe ilmaallika olevat, jätab aga allika koha ligemalt määramata (Der Esten, l. 6). Üheks kõige tuttavamaks ilmaallikaks peame Laiuse siniallika arvama, millest rahvas uskus, et ta vihma ja põuda võis saata, viljaikaldust ja rohket lõikust anda. Allika enese peale ei sadada iialgi vihma; pilv minna allika kohal alati lõhki. Põua ajal pidi allikat puhastatama, roogitama. Rookijateks kõlbasid kolm samanimelist lesknaist. Iga lesknaine ilmus rookima labidaga, rehaga, leivaga ja lauluraamatuga. Suure saju ajal maeti allikas kinni ja — kohe mõjus. Sest vihmapilved, ülepea niiskus läks rahva oletamise järele allikast välja. Sulutud allikas hävitas niiskuse, saju.
Ka kolm samanimelist leskmeest võisid allikat rookida. Korra rookisid kolm lesknaist allikat liig palju; sadu läks liiale, uputus kippus kätte. Alles allika kinnimatmine päästis uputusest. Rahe eel ütleb Laiuse rahvas allikast iseäralikku kahinat kuulduvat; allikas pidada nõu, kuhu rahepilvi saata (vd. mu Eesti kohalikud muistejutud, 11). Teise arvamise järele peavad siniallika rookijad kolm korda laulatatud Anned olema ja laulatuse ajal kantud riietega rookimisele ilmuma, siis alles tulla kindlasti abi. Peale selle tarvitatakse siniallika vett silmarohunagi. Vana aasta ööse viiakse allika vett lähkritega, vaatidega, tõrtega koju. Selle veega pestakse uuel aastal silmi; seda vett juuakse, lootes, et silmad ikka hästi seletaksid, vistrikud ja tedretähed näolt kaoksid, rõuged, leetrid ega kärnad külge ei hakkaks. Nurganaistele hoitakse vett lähkrites; mahasaamise puhul antakse neile vett juua, et kohe terveks saaksid. Uue aasta hommikul pritsitakse loomi veega, et kuri silm ega nõidus loomadele surma, haigust ega viga ei sünnitaks. Ka ukse piitjalad ja värava postid pisardatakse veega üle, et haigused ega äpardused tuppa ei pääseks, aidas viljast puudus ei tuleks. Viljale tehakse peale selle veel rist peale, siis ei saa tulihänd vilja kätte. Igapidi on siniallika vesi arstirohuks nõiduse vastu. — Viljandi siniallikat ja Kose siniallikat ei teata niisugust mõju ilmade kohta avaldavat.
Ilmaallikaks tuleb niisama Maarja-Magdaleenas Vara allikat arvata, millest arvatakse, et see ilma võib muuta. Korra käinud seal 7 naist allikat rookimas ja vihma palumas. Kohe hakanud sadama.
Kose-Uuemõisa siniallikas sellevasta ei kuulu vist ilmaallikate hulka. Vähemalt ei ole ma sellekohaseid teateid leidnud. Küll aga teatakse viimasest siniallikast, et selle vesi silmi arstida ja muudegi haiguste puhul mõnusaks arstirohuks olla. Muidugi mõista ei tohi abiotsimise korral hõbevalge puududa.
Kreutzwaldi teatel ohverdati endisel ajal ilmaallikatele siku päid, nimelt pidi tapetud siku pea allikasse heidetama; veel praegu tulla neist allikatest kitse päid päevavalgele (Der Esten, l. 7). Iseäralik, et veriseid päid allikatesse visati, kuna viimsed muidu kõigest roojusest puhtad hoiti. Laiuse siniallikast jutustatakse, et selle mõõtmisel oina, kitse, vasika, ka inimese pea mõõtjate nööri otsa hakanud ja hoiatus jatkatava töö kohta kõlanud. Sarnaseid allikatest leitud kitse ehk oina päid ütleb rahvasuu veel mitmest allikast leitud olevat, ilma et neid allikaid ilmaallikateks tuleks arvata. Leitud verised oina ja kitse pead langevad igatahes luulevalda. Siku ja oina pead ilmuvad rahva juttude järele veekogude mõõtmisel enamasti alati mõõduriista otsa. Hirmust ilmet nähes jätab mõõtja mõõtmise järele.
58
