hoidunud ristimisevette hõbevalget panna. Silmnäo pesemine veega, kuhu raha pandud, tuletab ju nõidusekommet meelde, kuid seisab esialgu niisama nagu ristimisevee raha ohvrimõtte alusel.
Uue aasta päeval heideti vanasti kaevudesse mõnes kohas soola, lootes, et siis vesi kaevust ära ei lõpeks, ehk et talurahvas ikka tervena püsiks. — Surnupesemise vette heideti hõbevalget, harvemini vaskraha.
Kelch teab, vanasti visatud kaevudesse ohvrid, et sajaks (Lietländische Geschichte, l. 29).
Vana aasta õhtul heideti urkasse soola. Uue aasta hommikul läks alati keegi meesterahvas enne muid kaevule, viskas sinna soola ohvriks ja ütles: “Tere kaev, uus aasta!“ Nii tegemise järele ei pruukinud veest paha tulemist karta.
Mõnes kohas ohverdati tiikidesse. Nii näituseks Kärsa lähedal Kurista poole minnes on tee ääres tiik, kuhu vanarahvas igast uudsest ohvri viis.
Viimaks tuleb ohvripaikade seas veel lohkusid nimetada, niisuguseid lohkusid, mille põhja enam-vähem vett kogus ehk kus alati vett seisis. Tihti vulises allikas niisuguses lohus, vahel aga sünnitas tiik ehk loik lohu. Merjamaa kihelkonnas Kasti vallas Lokuta küla ohvrilohku kutsuti hiielohuks; selle ümber kasvab hiietammik. Aja jooksul kadus tammik ja järele jäi ainult hiielohk, kus uuema ajani mitmesuguste haiguste puhul käidi ohverdamas. Esiti ohverdati hõbevalget, leivaraasukesi, soola; kui tõbi veel ei paranenud, viidi 9 tõugu ohvrit: kulda, hõbedat, vaske, tina, herne iva, soola, oa teri, odra teri, rukki teri (J. Jõgever, Eesti muinasjutud, l. 119). Niisama kasvas vanasti hiiesalu Malla ohvrilohu ääres, mille allikast välja voolav vesi moodustas. Teine ohvrilohk Mallas on mäekingu sees, 3 sülda sügav, 20 sülda lai (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 127). Aliste Kaarli Taukle ohvrilohu kivile viidi vanasti alati uudse vilja, et vili järgmisel aastal hästi kasvaks; vastasel korral kardetud viljaikaldust (J. Jung, Muinasaja teadus, II, l. 17). Paistu Missimätta lohus kasvab ainult väike põõsas, mujal aga kasvasid tavalisesti hiiepuud lohu ümber, nagu näituseks Võnnu köstri maa peal. Ohvrid viidi kas hiiepuude alla ehk pandi ka lohu äärde maha. Mõne korra võeti kas allikast ehk lohu põhjast muda ja arstiti sellega teatavaid haigusi, iseäranis paiseid. — Mihkli kihelkonnas Veltsas ohverdati isegi soole, mida veel hiiesooks nimetatakse. Vististi kasvas selle soo ääres muiste ometi hiiepuu, millest soo hiiesoo nime omandas. Muidu võiksime vaevalt seletada, kudas soo hiiesoo nime pärinud. Igatahes viidi hiljemini sinna sohu ohvrid ja arstiti seal haigusi. Saaremaal Kihelkonna Lahetagusel on hiieraba, niisama ohvrikoht. Seal käinud vanasti isad, emad tütardega, kes vanuks tüdrukuteks kippunud jääma. Niisugusel puhul lõigatud pihlakas keskelt lõhki, seotud ülevalt ja alt kõvasti kokku, tõmmatud puu keskelt laiali ja topitud vana tüdruk, jalad ees, puu vahelt läbi. Pärast puu vahelt läbipugemist käidi veel kolm korda ümber pihelga. Teisal arstiti häda harulise puu vahelt läbi pugedes.
Jõed, järved, meri.
Jõgedele ohverdamisest ei tea me peaaegu midagi rohkem kui mis Gutslaff 1642 kirjutab. Igatahes peeti vanasti mõnda jõge iseäranis pühaks, nagu seda ju ennem nimetatud mitmed pühad jõed tunnistavad. Niisuguste pühade jõgede hulka langeb ka Gutslaffi kirjeldatud Võhandu jõgi, mille reostamiseks rahvas jõele ehitatud veskit pidas.
61
