Alistes olid Tõnise vakad 19. aastasaja algusel veel tarvitusel, aastasaja keskel aga ju täiesti kolikambrisse, aida peale ehk mujale heidetud, ilma et keegi neisse enam andi oleks viinud (Eesti mütoloogia II, l. 7).
Uku vaka ja Tõnni vaka sugulus.
Uku vakk on ammu hävinud, Tõnni vakk kauemini alal hoidunud, rohkem mälestusi järele jätnud. Võrreldes üht kui teist vakka peame tunnistama, et mõlemad üheks kokku sulavad. Alguses tarvitasid esivanemad ainult Uku vakka. Rooma preestrid ja mungad tõrjusid Uku teenistuse paganuse märgina eemale, Antoniuse teenistust asemele pannes. Pärnu ja Viljandi vahel muutus Uku vakk preestrite, munkade mõjul Tõnni vakaks. Tõnn esineb siin nimelt põllutöö ja karja edendajana, sigade kaitsjana; muude ettevõtete edendamine jääb talle kõrvaliseks asjaks.
Rahva suust on teateid saadud, et rahvas Tõnni varemalt eestlaste esivanemaks pidanud. Niisugune väide seisab savistel jalgadel. Ma ei taha sellega ütelda, nagu ei oleks rahvas iialgi säärast väidet avaldanud. Kui rahvas vanasti niisugust ütlust kuulis, Tõnn olla meie esivanem, kuulis ta seda munkadelt. Mungad võisid täie õigusega Tõnni = Antoniust oma esivanemaks tunnistada. Munkade eeskujul hakkas rahvas Tõnni niisama esivanemaks hüüdma, ilma et tal selleks mingisugust põhjust oleks olnud. Sedaviisi tekkis rahva sekka arvamine, nagu tuleks Tõnni eestlaste esivanemaks pidada, kuna ta ainult munkade esiisana esineb. Ennemini oleksid võinud endise põlve inimesed Ukut oma esivanemaks nimetada.
A. Põrk tahaks Tõnnist Tooni teha, oletades, et esiotsa vakk surnutele ohvriannete vastuvõtmiseks määratud, seega alguses Tõnni vaka asemel Toone vakka tarvitati („Postimees“ 1903, nr. 90, 99). A. Põrki põhjalik harutus Tõnni kohta on kõigiti tähelepanemiseväärt, kuid Tõnni algupära küsimuses on mul võimata temaga ühineda. Tõnni nimi tekkis igatahes Antoniusest, Tõnisest, vaielgu ka A. Põrk selle vasta.
Ma ei taha salata, et Tõnni vaka ohverdamise ja teenimise kommetes palju ühist surnute teenimise kommetega leidub, aga pean teiselt poolt toonitama, et võimata on Tõnni vakka Uku vakast lahutada. Läheksime liig kaugele Uku vakkagi „surnute vakaks“ tehes, s. o. seletades, et Uku vaka ohvrid Ukule ei kuulu, vaid surnutele. Seega salgaksime osa Uku jõust ja tähtsusest.
Nimedesse jäi Uku edasi elama, kuna Tõnn vakad ja vakkadesse ohverdamise Ukult riisus, õigemini ütelda, ise Uku asemele astus ja ühtlasi laiemale mõistele maad andes esivanemaid enese varju alla võttis. Tõnni vakk ühendab eneses Uku kui ka surnute austamist. Täiesti savistele jalgadele toetub väide, nagu ei ole Antoniusest võinud Tõnn tekkida.
Ei või nimetamata jätta, et niipalju kui praegu teada, mõnes kohas niihästi Uku kui Tõnni vakad puudusid. Sellegipärast ohverdati majades ometi, kus ühte, kus teise paika. Tuttav on hingedele toidu viimine laudile ehk toa peale. Sinnasamasse kanti ka ohvrid tulihändadele, kui nimelt viimseid majas asus. Niisuguste ohvrisaajate kohta käib ehk ka Kelchi märkus: Olen neid tunnud, kellel majas kohad, kuhu nad kõiki
74
