Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/87

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

endist verd vastavõtvat lohku nüüd mänguliivaga täites. Lustivere ohvrikivi viidi omal ajal kohalikku mõisa, kus ta ära tarvitati. Suure-Jaani Kaansoo ohvrikivi viidi jõe äärde ja visati sügavasse hauda. (Jung, Muinasaja teadus II, l. 223.) Kambja Oriku üks ohvrikivi veeretati järve, teine on praegu alles.

Laialt ustakse, et kui keegi ohvrikivi ehk osagi sellest mingisuguseks mitteohverdamise ettevõtteks tarvitab, see enesele alati õnnetust valmistab. Nii räägib rahvas, et Meeksi külas korra lauda ehituse ajal Jaani kivist tükk võetud ja lauda seina müüritud. Laut saanud valmis, iga aasta lõpnud 2—3 elajat ära. Jaani kivi tükk võetud seinast välja, viidud endisele kohale tagasi; sedamaid loomade lõpmine otsas. (Võrdle ka Truusmann, Живая старина I, l. 40.)

Kividel arvati oma haldjas olevat, keda mõne korra ka „kivialuseks“ nimetati. Iseäralikkudel kordadel ilmus see haldjas ehk kivialune nähtavale. Näib, et mõne korra ohverdati ohvrikividel kivi all asuvale haldjale; sagedasti oli ohver kellelegi muule pühendatud. Mõni vana jutt teab kellestki pahast vaimustki kõnelda, kelle pihta Vanataat ehk keegi muu kivi visanud ja ta seega kivi alla matnud.

Soomes tuntakse niisama kivide austamist ja kivide haldjaid. Kuulus on Ruskelas Immose kivi, kuhu mõnesuguseid ohvrid viidi. Haiguse puhul ohverdati puust või riietest tehtud põdeja kuju kivile. Selle kivi heitnud kas teised hiiud või jumal muiste kahe riidleva hiiu peale ja matnud need selle alla (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 91). Nagu viimsest märkusest selgub, seisab siin kivihaldjas surnutega lähedas ühenduses.

Lohkudega ohvrikiva leitakse Soomest mõndagi. Münämäe Raimelas on kaks säärast kivi, ühel 24, teisel 45 lohku, umbes tolli sügavused, 6 sentimeetri läbimõõduga. Kalvolast toodi mõne aja eest Soome rahvamuuseumisse kivi, 140 s. pikk, 100 s. lai, 40 s. ümarguse tassisarnase lohuga. Kangasnieme ohvrikivi on üheksa lohuga, teistel tuntud ohvrikividel vähem lohkusid. Uue Karlebii lähedal on Fläsksten, 6 sülda kõrge; sees suur lohk, kuhu 5 meest mahub. Neile kividele ohverdati hilisema ajani vaskraha, nööpnõelu ja muud. Venemaal tuntakse koguni vähe sääraseid ohvrikiva. Valdaimail kuuluks neid tükki 5 olevat, kaugemalt Venemaalt ei ole neid tabatud, peale Lõuna-Venemaa.

Nagu professor A. M. Tallgrén väidab, ulatavad vanemad säärased ohvrikivid tingimata kiviaega tagasi. Skandinaavias on kiviaja haudade kattekivides mõne korra samasuguseid lohkusid ohvrite vastavõtmiseks. Seal vähemalt on niisuguseid lohkusid vist rauaajalgi veel tehtud. Ajaloolisel ajal on ehk lohkusid ainult süvendatud; teated puuduvad, et niisuguseid lohkusid oleks ajaloolisel ajal tehtud. Skandinaavias on ohvrikivisid võiga või verega võitud. (Suomen kiinteät muinaisjäännökset, l. 69.)

Ülepea tuntakse Lääne-Euroopas palju sääraseid ohvrikiva. Rohkesti esineb neid Inglismaal. (O. Montelius, Der Orient und Europa, l. 27.)

Sakslased pidasid niisama kiva pühadeks; nende juures anti tõotusi ja tunnistati eksitusi üles. Piirikivid olid jumalatele pühendatud; neile viidi ohvrid ja nende juures peeti kohut. Mõnda kivi usti imet tegevat. Palju kõneldi tarkade kivist, mida arvati võivat kulda teha. Ülepea on sakslastel kivid nagu hingelised: nad halastavad inimeste peale ja nutavadki tarbekorral. Kividel anti tõotusi (vota ad lapides). Sakslastelgi oli kohtukiva. Sakslaste preestrid mõistsid ühtlasi ju kohut. (Simrock, D. Mythologie, l. 497.)


86