Põhjamail oli ülepea muiste viisiks mälestusesambaid püstitada. Niisuguseid mälestusesambaid kutsutakse „baudakivideks“. Neid püstitati kas surnuaiale, aga ka mujale mingisuguse iseäraliku juhtumise meeldetuletamiseks, näituseks kas mingisuguse tee või silla valmissaamise puhul, võõrsil langenud isiku mälestuseks j.n.e. Rootsis varustati niisuguseid sambaid hilisemal ajal iseäralikkude kirjadega.
Soomes leidub niisuguseid baudakiva mõnda Ahvenamaal; need ulatavad viikingi aega tagasi. Untamala kivi juures on Kalevipoja vikati luisk, mis omast kohast obeliski meelde tuletab. Nagu Eesti Laiuse soos Kalevipoja vikati luisku tuntakse, nii Soomes ülemal nimetatud kivi juures. Soome luisku peetakse hauakiviks. Ka kahel kalmul Laitilas on niisuguseid sambaid. (A. M. Tallgrén, Suomen Kiinteät muinaisjäännökset, l. 78—80.)
Soomes tuntakse peale selle veel nii nimetatud jadulisambaid, teineteise otsa sammasteks pandud kiva just kui Vigala hirveaia veskikivisammas; seal on tiigi saarele enam kui tosin veskikiva teineteise peale sambaks laotud. Soome jadulisambad ei ole ometi veskikivi sarnased, vaid enam nelinurksed, tuletavad elavalt linna jalgteede paekiva meelde. Jadulisammaste teineteise otsa laotud kivid on ometi aja jooksul rohkesti pudenenud, murenenud, just kui mõned lossivaremed. Kemi Tornimäe tipul on kaks niisugust kivisammast, kõrgem umbes sülla kõrgune. Mõned peavad neid looduse sünnituseks. (A. M. Tallgrén, S. kiinteät muinaisjäännökset, l. 80.) Prof. J. E. Rosberg tunneb niisuguseid sambaid Lapimaalgi ja nimetab neid loomulikkudeks. (Lapin maakunta, l. 80.) Jadulisammastega lähedalt sugulased on laplaste jumalad seidad.
Kuna puusambad enam-vähem maailmasamba poole tähistavad, näiks kivisambad kõik mingisuguseks mälestuseks olevat püsti pandud.
Sajakiwid.
Sagedasti leidub rista, mis rahvateate järele surnud pruudi või peiu mälestuseks püsti pandud. Vanal ajal ilmus suur osa mehi pulma mõõkadega. Pulma õlu ja viin ajasid meeste pead kihama, mõõk võeti ühel või teisel puhul tekkinud tüli seletajaks. Võis juhtumisi ette tulla, et mõõk mõne mehe elu pulma ajal lõpetas. Säärastest juhtumistest ei tea rahvasuu kõnelda, küll aga mõõga tegudest pulmasõitudel. Rahvateate järele tõusis alati tüli teel kahe pulmarongi kokkupuutumise puhul. Varsti pandi mõõgad tegevusesse, kuni ühelt või teiselt poolt peig või pruut langenud. Harukorral tarvitatud kivagi. Tavalisesti langeb ühest pulmarongist peig, teisest pruut. Võitlevad sajad ei jää muidu rahule, kui sunnivad elusse jäänud peiu ja pruudi paari heitma, nende nõusolemist küsimata.
Sääraseid pruudi ja peiu tapmise lugusid jutustatakse mõnda. Metsla kahe saja tapetud pruudid moonduvad kivideks, niisama ühe teisendi järele Kaarli Raudlepa pruut; neile ei ole tarvis kivimälestussammast või risti püsti panna, nad on ju ise kivid. Mujal aga pannakse tavalisesti kivirist langenud pruudi või peiu mälestuseks. Sääraseid mälestuserista tuntakse Viru Nigula Koilas, Jõhvis Pühtitsa tee ääres, Kuusalu Rummus 2 risti kahe langenu mälestuseks; ristidel kahe saapa jäljed peal; Hanila Vooses, kus kaks risti kaht tapetud peigu esitavad, Aliste Veelikse vallas, Paistu Tuhalaanes nelja ristiga kivid tähenduseks kahe peiu ja kahe pruudi langemisest (vd. Eesti kohalikud
90
