Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/96

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Lunastaja. Eesti rahvalaul ei tee kristlikkude ainetega midagi tegemist, vaid kirjeldab ainult igapäevase elu Mareta juhtumisi.

Maretapäeva hüütakse ka karusepäevaks. — Rahva arvamise järele võib maretapäeval juba uut leiba saada: „Maretapäeval saab hädaleiba, olevipäeval laia leiba!“ Maretipäeval äestatakse kesapõldusid rukkikülvi alla; niisugune äestamine ei lase rukki-ussi põllu sisse tulla. Muidu öeldakse veel maretapäeva kohta: maretapäevast läheb metsa põõsas pimedaks.

Mitmel pool kästakse maretapäeva pühitseda, vähemalt mitte tööd teha, ehk muidu tulla karu kahju tegema. Pilistvere kirikukutsumise-protokoll 1683. a. kaebab, kogudus pühitseda maretapäeva, kartes, et karu muidu nende karja murrab. Nagu näha, on meil karu lohemao asemele astunud. Saaremaal viidi Mustjalas vanemal ajal maretapäeval kabeliaiale ohvrid; iseäranis pidi viina sel puhul voolama. Vastasel korral kardeti kalasaak kaduvat. Ei selgu enam, kellele see ohver oli määratud, kas Marettale või kellelegi muule olevusele. Kardeti, et mitteohverdamise puhul veevalitseja enesele vägisi kas inimese ehk looma ohvriks nõuab. Inimene uppus niisugusel puhul merde, loom aga kukkus Panga otsast alla merde.

Maretapäev on meil endise karusepäeva asemele astunud. Karusepäev aga oli karu austamisele pühendatud. Muistsed eestlased arvasid karu niisama tarvilikuks austada kui haldijate hulka, kes ilma austamata ja ohvrit saamata neile kergesti oleksid võinud kahju teha. Karusid asus muiste palju meie maal; need ähvardasid esivanema karja. Hädaohtude eemalehoidmiseks määrati karu austamiseks iseäralik püha.