mine ja välimine elu ning kogu kultuur. Rahvateadus selgitab suurel mõedul väljastpoolt tulnud mõju meie rahva elu kohta. See võeras mõju on oma pitsari ka meie rahva usundisse vajutanud, ilma et seda ise õieti kohe märkaksime. Palju olevusi ja kombeid, mida me luuks Eesti luust ja lihaks Eesti lihast pidanud, esinevad meile sisserännanud ainetena. Naaberrahvastel samasuguseid aineid leides ei tohi me veel otsustada, et need naaberrahva pärandus. Kaugemale vaadates puutub meile niisamasuguseid aineid kaugemategi rahvaste seast silma. Pea selgub meile, et palju meile nii omapäraseid rahvaluule aineid rahvusvaheliseks raudvaranduseks tuleb lugeda. Meie esivanemad oskasid ometi seda raudvarandust oma vaimusünnituse sulatuseahju saata, kus nende luulekujutus võersilt omandud ainete kohta nii palju väge avaldas, et need täiesti Eesti iseloomu pärisid.
Mingisugune Homeros ei ole eestlastele Iliast ega Ovidius Metamorfoosisid mälestuseks jätnud; ei pajata Edda nende mineviku vägimeestest ega kuuluta ruunekivid nende kangelaste kuulsaid tegusid. Tühjus nagu kole kuristik vahib eestlaste musta mineviku raamatu lehekülgedelt vastu.
Tükk Kalevipoja tööd on esivanemate usundist õiget kujutust anda. Ristiusu kuulutajad hakkasid juba aegsasti paganuse mälestuste vastu tormi jooksma. Siiski senikui Rooma usk meie maal valitses, hoidis esivanemate usund pea püsti. Ristiusku rahvale suupärasemaks tehes püüdsid preestrid ja mungad võimalikult palju kaht teineteise vastu põrkavat ilmavaadet ühte sulatada, nii kaugelt kui nende oma seda sallis; nende oma esines aga üleüldse kaugelevenivas ulatuses.
Läti Hindrek kirjutas küll eestlaste vabaduse kaotamise aja kohta tähtsa ajaraamatu, aga eestlaste sisemise elu, nende usundi tähelepanemiseks puudus tal
