Ilmaneitsid.
Ilmade muutused panid ju muistse inimese selle ilme põhjust uurima. Et nende teadus lugu ei osanud seletada, võeti luule appi. Luule tegi iseäraliku kõrgema olemise ilmade kohta mõju avaldajaks, seda mõju avaldajat ilmaneiuks, ilmaneitsiks, ilmatütreks nimetades ja talle tavalisesti nägusat noorust kaasandeks kinkides. Soomes esineb kõrgemate naisolevuste nimetus tütar enamasti lühendatud — tar kujul, nii päivätär, kuutar, udutar j. n. e. Soome mõjul on meilegi Ilmatar loodud, kes kõrgemat õhus asuvat naistesugu olevust tähendab, ilma et mõiste ema ja tütre vahel selgemat vahet teeks.
Kreutzwaldi Kalevipoeg laseb niisuguse õhus asuva kõrgema naisolevuse „ilmaneitsi“ nime all esineda. „Käharpeaga Kõu tütar, ilus ilmaneitsi, sinisirja linnukene“ lendas palju ja läks kaevust keelekastet nõudma, kusjuures tal sõrmus kaevu kukkus. Kalevipoeg tõi sõrmuse tagasi. Rahvaluule tunneb küll niisugust ainet, Kreutzwald on talle aga luulelise kuju annud, ilmaneitsit ühtlasi Käharpeaga Kõu tütreks ja sinisirja linnukeseks nimetades. Kas ilmaneitsit tõesti Kõu tütreks pidada, selle poolest ei anna rahvaluule näpunäiteid. „Sinisirja linnukese“ atribuudi on Kreutzwald talle teisest rahvalaulust juurde lisanud. Mainitud rahvalaul kõneleb, sinisirja lind munenud mune, haudunud munadest pojad,
