imeta kedagi, küll aga imeb ta ise. Õigem sellepärast puuki imejaks hüüda, sest ta ise käib ju tihti lehma nisasid imemas.
Puuki mainib Kura piiskopp Paul Einhorn ju 1636 oma raamatus „Reformatio gentis Letticae“, teda lätlaste vaimuks nimetades. Lätlased tunnevad veel nüüdki „puhkis“ nimelist vaimu, kes meie tulihännaga üsna ühte sulab (Magazin der lettischen litterarischen Gesellschaft, XIX, 1., Auning: Puhkis). Leedulased nimetavad teda „pukys“. Isegi Saksa keeles on see nimi olemas. Puck tähendab seal kelmlikku, narrivat öövaimu, vanas põhjakeeles „puki“ = kurja vaimu.
Ülepea on puugi nimel Eesti rahva suus laiem mõiste. Puuk tähendab lehetäid, aga ka kärnkonna ja vees elutsevat jõhvussi, ilma et nad käiksid kellelegi piimasaadusi nõutamas. Peale selle määratakse puugiks laialdasemas mõistes igaüks, kes enese liig täis sööb. Tihti öeldakse: täis nagu puuk. Neist kõigist erireb vaimline olevus puuk, kes meil kitsamas mõttes piimasaadusi omanikule kokku veab, laiemas mõttes aga, kratiks moondud, varandust oma peremehele kogub, aga iseäralikkudel juhtumistel omanikule ja võõrastele palju kahjugi teeb. Lätlaste puhkis avaldab varanduse kogumise kõrval veel enam kurja loomust, nõuab alati inimese hinge, esineb kehastud kurjuseaatena, isegi surnutele hauarahu keeldes.
Eesti looderanna rahvas kutsub puuki pääriks, kuna kaugemal seda nime ei tunta. Pääri nime omandasid nad rootslastelt, kes puugi sarnast elukat nimetavad bjära, bära, bara = kandja. Soomlasedki laenasid vist ühes vaimutegevusega rootslastelt ka nime para. Nende para tegevus vastab tavalisesti meie puugi laiendud tegevusele. Nad tunnevad peale selle mitmet tõugu parat: rahaparat, leivaparat, piimaparat. Siiski suuremalt jaolt kahaneb para tegevus piimatalituse alale kokku.
