teated nõia kohta Põhja-Venemaal ulatavad 1071. aastasse tagasi. Vene ajaraamat jutustab, et nimetud aastal keegi Novgorodi elanik tuli abi paluma Tshuudi nõialt. Tshuudi nimega nimetasid, nagu tuttav, venelased vanu eestlasi ja nende lähemaid sugulasi. Peipsi järve venekeelsest nimest Чудское озеро kuuleme veel olevikus Tshuudi nime. Tshuudi nõid hakkas oma viisi järele kurje vaimusid tuppa kutsuma. Kuna võeras lävel istus ja nõid nagu surnu magas, puutus neid kuri vaim. Kohe tõusis nõid istukile ja ütles: „Jumalad ei tohi tulla; sul on vist midagi, mida nad kardavad.“ Novgorodi elanik tuletas meele, et tal rist kaelas. Sedamaid võttis ta risti kaelast. Nõid kutsus uuesti kurje vaimusid välja. Nüüd õnnestas tal ettevõtmine (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 123 j. j).
Eesti nõidadest vaikib Läti Hindrek, küll aga pajatab ta Liivi nõiast. Liivlased otsustasid viljaikalduse pärast Meinhardi abilise Theodorichi jumalatele ohverdada. Rahvas kogus kokku; taheti jumalate otsust liisuga teada. Oda pandi maha, viidi hobune üle oda; hobune astus pahema jalaga üle oda. Tark seletas, kristlaste jumal istuda hobuse seljas ja juhtida hobuse jalga; tarvis hobuse selga pühkida, et jumal maha kukuks. Hobune astus uuesti elujalaga üle oda. Theodorich jäi elama (Ajaraamat, I, 10).
1534 kaebab peapiiskop Makari, et Novgorodi alal asuvad tshuudid peavad omal preestrid, keda nad arbui = arbojateks, arbuheitjateks kutsuvad ja kelle palvemajadesse nad ohvrid viivad. Nende abil matavad nad oma surnud kalmetesse, „kolomitshesse“; arbojaid kutsuvad nad ka hiljuti sündinud lapsele nime andma, mida nad „oma viisi“ toimetavad (J. Krohn, Suomen suvun pak. jumalanpalvelus, l. 124). Makari kirjeldusest ei selgu, keda ta tshuudid tähendavad. Oletada tuleb, et taga Peipsi asuvaid eestlaste sugulasi.
