Ometigi tähendab tont iseäralikku vaimu, kui ka rahvas tondi nime ja mõiste hulga vaimude peale laiendanud. Tont on meile Rootsist sisse rännanud, niisama ka Soome. Rootslased tunnevad majavaimu, majahaldijat „tomte“. Soomlased on Rootsi „tomtest“ kaks sõna sünnitanud: „tonttu“ ja „tontti“. Tonttu tähendab praeguses keeles sedasama, mis meie tont, tontti aga tühja platsi, ehituseplatsi. Tont elab hea meelega tühjas paigas, tühjis hooneis. Tühi paik ja temas olev vaim sulasid ühte. Hiljemini hakkasid soomlased vahet tegema tondu ja tondi vahel. Majavaim päris enesele tondi nime. Meilgi tähendas alguses tont majas asuvat vaimu, majahaldijat, kuni rahvas võerale elukale luuleehteid juurde lisas, ta tegevust kurja mõttes laiendas, tegevuse ja ta nime kurjade vaimude omaks muutis. Meil tuleb igatahes tondi hilisemal ajal omandatud tähendusest kinni pidada.
Kuna majahaldijas inimesega tavalisesti sõpruses elab, avaldab tont inimesele vaenu; ta püüd käib kurjategemise peale. Ja kui ta mõnekorra lausa ei katsu kurja teha, tahab ta vähemalt ometi hirmutada, kohutada.
Tondi armsamad ilmumisekohad on rehed, kõrtsid, viinaköögid, kirikud, laudid, toapealsed, laudad ja muud tühjad paigad. „Toa taga tonta palju“. Kuna meil tondi asupaigaks enamasti pimedad, tühjad, koristamata ruumid määratakse, antakse Soomes talle mõnekorra koguni puhtaks koristatud tuba, laud sees; laua peale pannakse nende jaoks toitu. Tont ei sallinud, et tuppa muud majakraami kanti ehk et keegi inimene selles toas asus. Meil sellevastu jäävad tondi asupaiguks küll ka tühjad ruumid, kuid nende puhastamise peale ei mõtle meil keegi. Tondid esinevad inimeste ja loomade kujul. Isegi pool inimesena, pool loomana näitab ennast tont: inimese keha, aga elaja pea otsas. Ristteedel ja surnu-
