„päiv lätt jumalihe“ ja niisama ka „tulekene tuli jumalista“. Setukeste lauludest kuuleme:
Johtu ma jumaldõ lävele, |
Kraasna maarahvas tunneb maajumalaid, hobusejumalaid, laudajumalaid, tulejumalaid j. n. e. Ka Eesti mõistatustes on jumala mõiste sugunime tähenduses ennast alal hoidnud: puujumal läheb veejumalale kosja. Lühedalt, me leiame veel praegusel ajal jälgi jumala sõna tarvitamisest sugunime tähenduses, rääkimata pühaliste kujudest, mida tavalisesti jumalateks hüütakse.
Jumala nime tähenduse kohta on mõnda seletust antud. Kaua aega peeti mõeduandvaks Castréni seletust, mille poole hilisemal ajal Paasonen ja Comparetti hoidnud. Selle seletuse järele on jumal, kokku pandud jum, juma, jumu sõnast, mis kaugel kõmisevat kõue hääle poolest jäljendab, ja kohta mainivast sõna lõpust -la.
Sõna tähendaks seega müristamise kohta, taevast, peale selle müristajat ennast = taeva jumalat ja viimaks üleüldiselt jumalat. Niisuguseid -la lõpulisi kohanimesid on meil palju, nagu Hanila, Varbla, Lihula, Vigala.
Juma ise ehk tuleks Indo-Iraani laensõnaks lugeda; selle tüvi on dju = taevas, vjonna = taevas.
Uuemal ajal antakse teisele jumala nime seletusele enam eesõigust. Sellega esines prof. J. Budenz ja temaga ühines E. N. Setälä. Nad otsivad nimele alust niisugustest Soome-Ugri sõnadest, mis head tähendavad. Niisugused sõnad oleksid näituseks Ungari „jo“ = hea ja Voguli „joomas“, Ostjaki „jem“ = hea, ilus, Votjaki „umoj“ = hea, tubli, sobiv. Põhisõna „juma“ oleks siis ehk tähendanud õnne ja „jumal“ = õnnelist. Lõpp -la ei tähendaks niisugusel puhul kohta, vaid esineks omadussõna lõpuna, nagu rumal, rumala, madal, madala, vedel, vedela j. n. e. Mordva keelest leidub laen-
