Tartus sellenimelise seltsi asutamisega nime kogu maal õieti koduseks teinud.
Väinämöinen tähendab Soome uurijate seletuse järele vaikse jõe vee ääres asujat, teise sõnaga „väinalist“. Niisugust väinalist tunnevad Eesti rahvalauludki, ometi mitte niisuguste tegude kordasaatjana kui Väinämöinen. Eesti rahvalaulud tunnevad väina tütart, aga palju rohkemini ei teata tast enam. Nii näituseks öeldakse:
Narva tütar jo naiste rõivin, |
Väina tütre kosimine tuletab elavalt Salme kosimist meelde. Väina tütre ja sula Salme lugu annavad teineteisele nii-ütelda kätt. Nagu sula Salme neitsile, tulevad Väina neitsilegi kosilased. Seega kuulutavad Setukeste laulud teisel kujul sama lugu, kui ka kosimine meie lauludes erineb. Väina tütar ei ole Salme viisi veel jaksanud isiku nimeks kujuneda. Prof. E. N. Setälä püüab ka väina kosilasi välja manada, oletades, et Võnnu asemel tuleks Setukeste lauludes vääna, väina lugeda, kuid need väina noored mehedki ei suuda oma tegevusega meie tähelepanemist ära teenida ega milgi kombel Väinämöise kõrvale astuda (Eesti Kirjandus 1914, Väinalised). Kuna ta Joukahaist lume ja jää haldijaks katsub muuta, peab ta Väinämöist veejumalaks, kes esimesega tülli satub. Väinämöinen ja Joukahainen oleksid seega loodusevägede sümbolid. Kui ka mitmed õpetlased püüdnud kõiki loodusevägesid sümboliseerida mütoloogilisteks olevusteks, puudub niisugusel oletamisel meie ja Soome mütoloogias ometi tõsine alus.
Vanemuist on meil alati laulu- ja mängujumalaks peetud ehk vähemalt meie Orpheusiks. Nagu tuttav, esineb Väinämöinen Soomes suurena lauljana ja mängijana. Kalevala kirjeldab, kudas kõik loomadki tulevad ta mängimist kuulama ja kudas ta mäng südameid su-
