Turis.
Turise on K. J. Peterson eestlastele kinkinud Agricola mainitud hämalaste Turisa eeskujul. „Kui eestlased skandinaavlastega tuttavaks said, õppisid nad neilt ka Thor-jumalat tundma. Sellest sai nende kõuejumal uue nime Turis. Eestlased on Aasiast tulnud. See, kes nad praegustele asupaikadele juhtinud, öeldakse nime Ots kannud olevat. Teda on pärast surma jumalana austud. Ta nimi sulas Turis nimesse, nii et sellest tuli Turis-Ots. Mõlemaid peeti viimaks üheks olevuseks. Turist pidasid eestlasedki sõjajumalana suures aus. Rahujumalana sai ta ohvriks veiseid, lambaid j. n. e. Inimesigi ohverdati Turisele hiites.“ Need Petersoni teated Turise kohta heljuvad täiesti õhus. Petersongi tahtis Eesti mütoloogiat rikastada, talle Turist juurde lisades, keda rahvas iialgi pole tunnud. Niisama vähe teame endisest rahvajuhist Otsast. See on niisamasugune müstiline isik kui mõnel pool eestlaste esiisaks nimetud Tõnn. Petersoni jälgedesse astus hiljemini Kreutzwald, Turisele tuge otsides. Kreutzwald väidab, et sügisese pööripäeva ajal suur pidu sõjajumala Turise auks peetud ja talle sikk iseäralikkude tempudega ohverdud. Kreutzwaldi poolt Neus’i „Volkslieder’is“ (l. 62) avaldud ohvrilaulusse on palju mõistmata, mõtteta sõnu kokku kuhjatud, nagu neid ainult mõni jabur võis lausuda. Laul pajatab:
