unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.
