Vend ehk igatahes nimeta isik „mina“, „tema“ tapab rahvalauludes suure härja, iialgi aga Alevipoeg. Viimase on Kreutzwald pannud härja tapma. Soomes sellevasta esineb nimeline härja tapja. Härga ennast kujutakse palju suuremaks kolliks kui Eestis.
Pää häilyi Hämehen maassa, = Pää helkis Hämehe maassa, |
Soome rahvalaulud ja Kalevala määravad selle härjamüraka tapjaks Virokannas nimelise taadi. Härg kipub taadi kallale, Virokannas põgeneb eest. Alles merest tulnud pöialpoiss tapab härja. Alevipoja aset ei täida Kalevalas ega rahvalauludes Virokannaski, vaid keegi väike nimeta tapja, just nagu Eesti rahvalauludeski nimeta isik. Mõnes Eestigi rahvalaulus ei taha härg Soome omast suuruse poolest palju maha jääda. Läänes näituseks lauldakse, et härg mannermaalt Muhu-, Hiiu- ja Saaremaale paistab.
Prof. K. Krohni uurimise järele on suure härja laul Lääne-Eestist pärit, kus teda pidudel lauldud, nimelt aga lõikusetalgu ajal pererahva kiituseks. Mõnekorra algab niisugune pidulaul kiitusega õlle tegemise eest. Pidutujus võis pidu või talgu jaoks tapetud härg varsti tuhandevõrdseks kasvada, sääsest elevant saada, otsekui see vanas Kalevalaski ilmub, kus härjal koguni üks jalg Aunuses, teine Turja tundrul, kolmas Wuokse kosel, neljas Lapi lahe ääres — härg võtab siis kogu Soome ja veel enam enese alla.
Siiski mitte ainult talgul ei lauldud laulu suurest härjast, vaid muugi pidu puhul, mil soe pea peremeheks tahab hakata. Kiidab laul härga ka hiidlahärjaks, kahaneb ta suurus ometi märksa, kui lugulaulust kuuleme, Kalevipoeg ja Alevipoeg söönud ta kahekesi ära, ilma et muid võeraid oleks appi kutsutud ehk härjast midagi järele jäänud.
