koera nägu, peale selle koera nina ja lõuad. Käte poolest erinevad rahvateated. Kuna ühed käest ja käpast kõnelevad, teatavad teised inimese kätest ja koera jalgadest. Ülepea võivad koerakoonlased niihästi kahel jalal kui neljakäpakili käia. Neljakäpakili jooksevad nad rutu puhul edasi. — Koerakoonlaste silmade kohta kuuleme kolm arvamist: kaks koera silma, üks koera, teine inimese silm ehk viimaks üks ainus suur silm kesk otsaesist „nagu kuu“ ehk „nagu ümmargune karp“. See üks silm näeb ometi palju paremini ja kaugemale kui inimese kaks silma.
Koerakoonlaste kodumaaks peetakse maailma äärt, kohta, kus maa otsa lõpeb ja taevas algab. Maailma ääres peavad koerakoonlased vahti, et keegi jalgsi taevasse ei pääseks. Teisal kõneldakse, et koerakoonlased maailma otsas suure mäe taga asuvad; see mägi on piiriks inimeste ja koerakoonlaste vahel. Mäel peavad Vene sõjaväed vahti, et koerakoonlased sealt inimeste sekka ei pääseks. Saaksid nad üle mäe tulla, murraksid nad kõik inimesed maailmas ära. Nende võim on nii suur, et keegi nende vastu ei suuda panna. Kipuvad koerakoonlased mäele, veeretavad sõjamehed mäelt palka alla. Palgid peletavad koerakoonlasi asukohtadele tagasi.
Koerakoonlaste kodusest elust ei tea me kuigi palju. Viljandimaal räägitakse, et koerakoonlased osavasti viiulit mängida. Koera käpp hoiab viiulit kinni, inimese käsi mängib. Pidudel on neil muusika alati omast käest. Koerakoonlaste sündimise ja paariheitmise ajal peetakse rõemupidu. Poegi toidavad koerakoonlased nagu kõige armsamaid lapsi. Vanad koerakoonlased aitavad igas suhtes teineteist. Inimestele on koerakoonlased vihased nagu lõvid ja kiskujad nagu shakalid. Inimeste sekka tulevad nad ainult murdma ja röövima. Murdmine on koerakoonlastele nagu teine loomus. Kus koerakoonlased
