sissid ta kohe vangi ja viivad omale maale. (Vd. mu „Koerakoonlased“.)
Osa sissilugusid igatahes on koerakoonlaste lugudega ühte sulanud. 1854. aasta sõja ajal nimetati bashkiirlasi Virumaal koerakoonlasteks. Teisal anti seesama nimi kalmüklastele, isegi kasakatele, kui need suurte habemetega meie maale ilmusid. Inimeste hirmutuseks panid sissid mõnekorra koerapea naha enestele pähe ehk koera naha näo ette, et neid seda hõlpsamalt koerakoonlasteks oleks peetud. Ju Wiedemann tunnistab koerakoonlasi sissideks, pardiajajateks.
Prof. H. Koppel annab koerakoonlaste kohta iseseletuse: nimelt, et need vanaaegsetest sanitaaridest alguse saanud. Külgehakkavate tõbede puhul saadeti vanal ajal sanitaarid, tohtrid välja, kes haigeid ehk surnuid pidid ära koristama. Katku liikumise ajal võtsid need sanitaarid kõik ära, mis majadest eest leidsid, et sedaviisi katku ehk muu kardetava tõbe idusid hävitada. Osa inimesi viisid nad karantiini kaasa. Need sanitaarid esinesid, nagu mitmed vanad pildid veel näitavad, iseäralikus ülikonnas, näokatted, mõnekorra õige koledad, näo ees, mõnel näokattel koguni suur klaas silma ees; sagedasti kandsid need sanitaarid suuri orasid ehk keppisid käes. Nende abil tõid nad tõbistega ühendusesse jõudnud asjad majast välja.
Iseäraliste näokatetega esinemise, varanduse äravõtmise, inimeste äraviimise pärast elavalt ehk surnult sai rahvaluule põhjust neid sanitaarisid koerakoonlasteks tembeldada. Üht ehk teist sanitaaride tegu liialdati natuke ehk vaadeldi teises valguses, niisama ka neid endid nende näokatetega ja — koerakoonlased olidki valmis, vähemalt võeral maal. Eestis said nad vist enam Venemaalt tulnud röövlitest aluse.
