Saarlased jätavad põhjavalguse seletamisel üleüldse nõia tegevuse mängust välja; nad jutustavad, taevas lüüa lõhki ja taeva pragude vahele ilmuda kaks sõjameest läikivate mõõkadega teine teise kallale. Mõõkadega vehklemisest sündida põhjavalgus. Saarlased ei tea seletada, kudas need sõjamehed taeva alla pääsevad ega nimeta neid nõidadeks.
Viljandimaal ei astu põhjavalguse tekkimisel ükski inimene tegevusesse, vaid see valgus tekib põhja pöörmisest. Pöörjat ei teata nime pidi nimetada. Põhja pöörmine on aegade muutmiseks tarvilik.
Virmalisteks käijatega sammuvad käsi käes loksberi sõitjad ja maksamerelised. Mõlemat sugu nõidu tunnevad — vähemalt nende nimede all — ainult saarlased. Kuna virmalisteks käivad nõiad taeva all vehklevad, sõidavad loksberi sõitjad kusagile metsa ehk muusse paika sööma, jooma, tantsima. Vanapagan esineb niisugusel pidul peremehena, loksberi sõitjad kõik ta võõrastena. Nagu virmalisi tekitama, sõideti loksberi pidule tavalisesti lõugeti seljas. Kokku tulnud nõidadele mängiti loksberil lõbustuseks torupilli; nõiad ise aga viitsid enne pidusööki lõbudega aega, mitmed maadlesid, mitmed vedasid vägikaigast, mitmed vehklesid puumõõkadega nagu virmalisedki. Pidusid peeti iseäranis heameelega jõulu ja uue aasta öösel Saaremaal Pellisoos, Kõrve metsas ja Kuramaal. Saarlaste teadmise järele pidid loksberi nõiad saadanaga iseäraliku lepingu tegema talle verd ohverdades. Lõugetit tuli mingisuguse võidega määrida ja lausuda:
Üle soode, üle rabade, |
Pidulaual pakuti nõidadele kõige paremaid, hästi maitsevaid roogasid. Kaasa võtta ei tohitud mingisu-
