Libahunt.
Nõiad moondavad iseendid, aga ka muid inimesi mõne korra huntideks. Niisuguseid moonutud inimesi kutsutakse libahuntideks, koduhuntideks, inimesehuntideks, soenditeks. Viedemanni raamatust („Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten“) leidub peale selle veel ahjupealse nimetus, mida meie ajal rahvasuu enam ei tarvita. Vist on Viedemann ahjupealse Thor Helle sõnaraamatust võtnud, kus see nimi olemas.
Rahvasuu tunneb palju jutte libahuntideks moonutud pulmalistest. Pulmalised sõidavad nõiast mööda ehk nõiale vasta kõige rõõmsamas pulmatujus. Korraga tõstab nõid kepi ja kas peig pruudiga ehk hulk pulmalisi ühes pruutpaariga moonutakse libahuntideks. Vahel palub nõid pulmamajas öömaja ehk midagi muud. Palve tagasitõukamist kuuldes moondab nõid pruutpaari libahuntideks. Hulga kaupa libahuntideks moonutud isikud jäävad ühte parve. Rõugesse ilmub korra kaksteist libahunti, kõik korraga selleks nõiutud isikud.
Sagedamini kui nõid muid inimesi moondab libahuntideks, moondab ta iseennast, vähemalt tunneme niisuguseid lugusid palju rohkem. Kuna nõid ennast ajuti, ainult mõneks tunniks moondab libahundiks, moondab ta muid isikuid jäädavalt, olgu siis, et moonutud
