õhtut järge mööda kõveralt kasvava loogasarnase puu alt tagaspidi läbi ronida. Sarnaste tempudega käivad tavalisesti nõiasõnad käsi käes. Viedemanni teadmise järele peab kolm neljapäeva õhtut laial tasasel kivil püherdades ütlema: „Niibes, naabes nahk peale, kiibes, kõõbes kõrvad pähä, siibes, saabes saba taha!“ Teisal kästakse heina sao alt läbi pugeda ja ütelda: „Niuh, näuh nina pähä, hiuh, hauh hambad suhu, kiuh, käuh karvad selga!“ Jälle teisal öeldakse, et tarvis kolm korda ümber kadakapõõsa käies üdelda: „Niuh, näuh nahk selga, siuh, säuh saba taha, kriuh, kräuh kõrvad pähä!“
Harukorral kipub libahunt inimese kallale, veel harvemini murrab ta lapsi. Last murdvad libahundid tulevad Peipsi takka ja põhjendavad murdmist koduse näljaga.
Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada. Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti. Päevaajal moondab libahunt ennast inimeseks ja otsib teiste inimeste seltsis libahunti, öösel aga ruttab ta loome murdma. — Teades, et libahunt inimene, ei taheta teda tavalisesti tappa, vaid kahjutaks teha, ta murdmist lõpetada, seda enam, et mitmed libahundid ainult nõidade poolt olid libahuntideks moonutud. Aru kätte saades, et libahunt selleks nõiutud ei ole, käiakse temaga vähem armulikult ümber.
Libahundiks käivast nõiast räägib rahvasuu, et ta inimese kuju tagasisaamiseks niisamasuguseid tempa peab tegema kui enne naha sisse pugemist. Tempude tegemise järele langeb nahk iseenesest seljast ära. Aga sõnade lausumistki peetakse mitmel puhul tarviliseks inimese kuju tagasisaamiseks. Tihti käivad need lausumisesõnad libahundiks saamise sõnadega kaunis ühte, näituseks: „Karvad seljast kiuh, käuh, hambad suust hiuh, hauh, nina pääst niuh, näuh!“
