ennemuistsed isikud moodustanud. Seda nõudmist täites võib rahvas kaua ja hästi elada, elus ja olus edeneda ja ennast ja loomi tervetena hoida. (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. V.)
Eesti muinasusk ei esine niisuguse täieliku konservatismuse nõudega, kuid ta alalhoidlikkus kõigis viisides ja kommetes tunnistab, et tal hoolimata seitmesajaaastasest ristiusu mõjust tubli osa laplaste usust ühine on. Isaisade jälgedes käimine, isaisade viisi elamine on Eesti rahvale nagu luusse, lihasse kasvanud ja ainult tugev kultura tõuge suudab teda sellest vabastada.
Kui vastastikune suhe surnute ja elusse jäänud omaste vahel olemas, eeldab see suhe tingimata hingede edasielamist pärast surma. Enne veel kui ristiusk suremata hinge õpetusega ilmus, tunti ju laialt Soome sugu rahvaste seas elu pärast surma. Surnu muutis asupaika, kolis maa pealt maa alla, kus tal niisamasugused asupaigad, riided, toidud ja elutarvitused arvati olevat kui maa peal. Prof. K. Krohni teate järele on mõnest Vene Karjala hauast salved leitud, mis täiesti sedasama viisi ehitatud kui sealsete karjalaste majad. Soome ida-Karjalas leidub haudadel maja meelde tuletav ehitus, isegi katus peal ja klaasitükk aknaks ees, kust surnut arvati välja vaatavat. Hauas edasielamisest tunnistab Eestis laialt tuntud komme, et surnule hauda peahari, nuga, nõel, niit, raha ja muud sellesarnast kaasa anti. Mitmed haualeiud tunnistavad, et surnule matuse ajal just need tööriistad kaasa pandi, mida ta eluajal kõige rohkemini tarvitas. Kaugemate rahvaste seas maeti sagedasti hobune surnuga hauda. Sõjamees sai meilgi mõõga ehk muu sõjariista enesega hauda kaasa. Surnule pandi kõige paremad riided ümber, sagedasti täiesti uued. Lühidalt: surnu varustati hauas edasielamiseks kõigi maa peal elamiseks tarvis olevate asjadega.
