Kääbas sulab tihti kodukäijaga täiesti ühte. Vahe ometi kodukäija ja kääpa vahel see, et kodukäija oma endises elupaigas käib järelejääjaid tülitamas, kääbas aga elumajad puutumata jätab ja ainult matusepaiga ligikonnas liigub.
Nagu kodukäijad, kardavad kääpadki kangesti hunti. Hunt murrab niihästi ühe kui teise, kui aga ligi pääseb. Hunti appi kutsudes võib inimene ennast alati kääpast vabastada. Hundi appikutsumist kuuldes põgeneb kääbas kohe. Tondiga pole kääpal midagi tegemist, kui ka Wiedemann teda tondiks (Gespenst) nimetagu.
Kääpad on seega surnute hingedki, kes öösel haudadest välja tulevad. Mis nõu neil väljatulemisega, ei selgu alati teadetest. Võib olla, me ei võigi nende üleüldist ilmumist ühe otstarbe alla mahutada, vaid ilmumise määrab igakordne tarvidus ära.
Kuna matusepaikadesse kümnete ja sadade kaupa surnuid maetud, tavaliselt aga üks surnu vaim kääpast ilmub, võime otsustada, et seda ilmuvat vaimu tuleb kääpa haldijaks pidada. Kääpa haldijas lahkub öösi hauast ja vaatab maa pääl ringi.
Haldijast ei pruugi me imeks panna, kui ta oma riiki tahab kasvatada ja inimesi, kellega ta kokku puutub, oma seltsilisteks teha.
Kääbas tähendab seega tavalisesti vanaaegist matusepaika, harukorral üksikut hauda, peale selle aga veel kääpa haldijat, kes selles matusepaigas pesitab. Küll ei nimeta rahvaluule kääpast ilmunud vaimu haldijaks, kuid kõik tundemärgid tunnistavad, et seda tingimata tuleb haldijaks pidada.
Meie kääbas seisab tingimata lähedas suguluses Soome sõnaga „Kyöpeli“. Gananderi arvamise järele olid kyöpelid ka surnute vaimud; Castrén arvab, et kyöpeliteks ehk niisuguseid surnuid nimetati, kes eluajal
