peletama. Isegi jäledad maod tõrjuvad inimest rahaaugust eemale. Lühedalt: rahvasuu tunneb tosinate kaupa hirmutusi, mis rahaaugu avajale teel vasta astuvad.
Edasi tehakse rahaaugu avajale vaikimine tingimiseks. Tingimata keeldud on rahaaugul hoobelda ja vanduda. Niisugusel juhtumisel vajub ju nähtav rahakast valjul kõlinal maa alla tagasi. Ka Jumala nime ei tohi nimetada, ei Jumala abi paluda ega Jumalat tänada.
Rahaaugu haldijas nõuab annetava saagi eest enamasti alati ohvrit, väga sagedasti loomi, kas ühe ehk mitu. Mustad kuked, mustad koerad, kassid, kanad, sikud peavad haldija meeleheaks elu jätma. Rahva jutud teavad isegi inimeseohvrist kõneleda. Ohverdakse enamasti laps. Loodi allika varanduse haldijas ei anna rahakatalt muidu kätte kui et talle ohverdatagu ratsaline kõige hobusega. Hõbevalge lepitab koguni harukorral haldija meelt varandust kätte andma.
Ainult hõbekuuliga laskmine varanduse haldija pihta peletab valvaja eemale ja laskja pääseb saagi kallale. Sellegi poolest ei saa ikka veel raha kätte.
Sajad rahaaugule ehk vette peidetud varandust võtma lähevad, vaevalt üks aga saagiga tõesti tagasi tuleb. Varanduse haldijas puutus vaevalt niisuguse pühapäeva lapsega kokku, kes kõiki tingimisi karva pealt täites tarvilikku julgust saagi saamiseks üles näitab. Tuntakse juhtumisi, et haldijas ju kätte saadud raha tee peal tagasi võtab saaja käest.
Soomlased nimetavad rahaaugu haldijat aarnionhaltiaks, aarnihaudan haltiaks. Renvalli sõnaraamatus tähendab aarni = genius thesaurorum, varanduse haldija; Lönnroti sõnaraamat seletab sedasama nime = haldijas, keda arvati maha maetud varandust kaitsvat; varandust; suurt puud; suurt inimest, Goljatit. Kohanimedest leitakse meil küll aarne nime, aga puuduvad teated, et meil rahaaugu haldijas oleks kunagi aarneks nimetatud.
