Mäehaldijad.
Rahvajutud teavad, muiste seisnud mitme mäe otsas toredad linnad, kuid vajunud viimaks mäe sisse, kus nad praegu alles leiduvad. Voore mäe sees olla Voore, Ebavere mäe sees Ebavere, Eeru linnamäes Eeru, Klooga linnamäe sees Matsalu, Sooniste linnamäe sees Sooni linn j. n. e. Viru Nigula Pada linn hävitatud ühe jutu järele kõigi inimestega, teise järele vajunud mäe sisse, kus linna elanikud praegu veel edasi elada ja mõnegi korra kuuluda sealt nende lauluhäält, kära, müra. Isegi mitmest kirikust kõneldakse niisamasugust maa alla vajumist kõigi kirikulistega. Kiriku asemele tekkinud sagedasti järv. Maja alla vajunud kirikutestki ütleb rahvas mõne korra laulmist, orelimängimist ja kellahelistamist kuuluvat.
Neist mägedest, kuhu linnad vajunud, kõneleb rahvasuu, et mägi ennast harukorral avada ja keegi õnnelaps maaalusesse linna pääseda, kus keegi lahke isik teda vastu võtab. Mäehaldijaks niisugust vastavõtjat küll ei nimetata, vaid mäevaimuks, kuid haldija iseloomu tundes võime niisugusele mäevaimule, maaaluse linna asunikule mäehaldija nimeks anda.
Mäehaldijas ilmub sagedasti jaanipäeval, aga ka jaaniöösel kellelegi üksi olles mäe juurde juhtujale ehk magajale, kas neitsi ehk emanda, harvemini meesterahva näol, ja kutsub enesega linna kaasa. Mõne korra avaneb linna minev tee iseenesest mäe ääres viibijale; see sammub teed mööda edasi ja jõuab pea linna, mis maapealsest linnas kudagi ei erine: uulitsate ääres isegi
