Härjapõlvlased näiks nagu Ilmarise koolis käinud olevat sepaametit õppimas. Nad valmistavad niisuguse sepise, kelle sarnast maapealsed sepad järele ei saa teha.
Härjapõlvlastel on maa all omad sepikojad, kus kääbused tihti seitsmekesi koos töötavad. Nii väikse kasvuga kui nad ka esinegu, avaldab nende kõhn keha ometi suurt jõudu. Raskete raudvasaratega taovad nad nii võimsalt alasil rauda, et tugev mees vaevalt paremini võiks taguda.. Tihti ei jaksa igapäevane isik nende vasarat ülessegi tõsta.
Kalevipoja teadete järele taovad härjapõlvlased mõõka, ühe ennemuistse jutu järele valmistavad nad kulda ja hõbedat. Kulla ja hõbeda valmistamine kannab võõrsilt laenu märki eneses, sest meie maast ju kulda ja hõbedat ei leita. Rahvasuust saadud teated seletavad sellepärast õigemalt, härjapõlvlased taguda nuge, kirveid, sirpa, vikatisi ja muid terariistu. Mida härjapõlvlased terariistadega teevad, jääb saladuseks. Harva kingivad nad neid inimestele.
Härjapõlvlased teevad tavalisesti öösel oma tööd. Ikka ei kosta nende tagumine sügavalt maa alt inimeste kõrvu, kui ka öösel vaikus valitsegu. Jõulu ja uue aasta ööde vahel ometi võib nende tagumist selgelt kuulda. Valjult kostab maa alt nende tagumise tikk, takk. Saarlased teavad, et härjapõlvlased Jaanipäeval päeva ja öö ühte lugu taovad. See tagumine tuletab elanikkudele meelde, et aeg käes heinamaale minna. Mõne korra kuuldakse uue aasta öösel härjapõlvlaste saagimist, hööveldamist, naelte tagumist. Niisugust tööd kardetakse surma kuulutavat.
Saarlased nimetavad härjapõlvlasi mõne korra ainult maaalusteks seppadeks.
Väikese kasvu peale vaatamata avaldavad nad suurt jõudu ja rammu ja osavust kõigis ettevõtmistes.
