Soomlased ohverdavad oma maaalustele niisamasuguseid anda. Nad nimetavad oma maahaldijaid „maahiset“. Soomes teretab uude majasse elama mineja peale selle veel iga nurka maaaluseid, neile ühtlasi soola, leiba ja piima sisse kaabitud vaske ohverdades. Meil tehakse mõnes kohas niisamasuguseid tempa uude majasse asudes, ei öelda ometi, et see ohverdamine maaaluste pärast sünnib. Palju enam arvatakse meil seda majahaldijate meelituseks sündivat. Eesti maaalused ei lepi Soome maahiste viisi vasega, vaid nõuavad hõbedat. Kas meil leiva küpsedamise ajal maaalustele ka leiba antud, nagu Soomes maahistele, selle kohta puuduvad teated.
Tuntakse veel maahaldijaidki, aga tavalisesti ei oska rahvas nende ja muude maa all asujate vahel selget vahet teha. Vanal ajal peeti maja ehitusel tarvilikuks maahaldijat ohvritega meelitada, et ta raske ehituse oma kanda võtaks, sest vastasel korral lõhkus ta päeval tehtud töö öösel ära. Kirikute ehitamisel lasti härjad paras ehituse paik üles otsida ja ohverdati siis härjad maahaldijatele, aga niisama pidi mõni muugi loom maahaldija meeleheaks elu jätma. Nurgakivi alla pandi maahaldijale tihti hõbedat, enamasti hõberaha, mõne korra veel muidki ohvriaineid. Soomes pidi maahaldijale iga nelja nurga alla pandama vett, leiba, raha ja süsi: nendega nagu osteti maa ehituse alla. Nagu veiste ja hooste abil kirikutele sobivat ehituspaika otsiti, ei juletud elumajagi igale poole ehitada ilma maahaldija nõusolemise küsimiseta. Kuhu hobune palkidega seisma jäi, sinna võis ehitada. Muulgi viisil püüti maahaldijale meeldivat ehituse paika teada saada, aga neid kombeid ei mäleta rahvasuu enam.
