— 11 —
Kui nad nüüd nii haledaste nutsiwad ja kaebasiwad, tuli wana hall mees metsast wälja ja küsis lahkeste: „Mis te’ nutate, lapsed?“
„Ei mõista enam kodu minna, kõht on tühi, hundid sööwad meid ööse metsas ära“! kaebasiwad wend ja õde.
„Ärge nutke, lapsukesed! Waadake, siin on weike teerada“, ütles lahke wanake, põõsa oksi lahus hoides, „minge seda mööda edasi, siis saate saiast majakese juure. Sööge sealt nii palju kui tahate. Kui keegi majast küsib: „Kes seal on?“ Siis wastake: „Tuul, tuul, marjaemake tuul!“
Lapsed läksiwad kohe teele ja jõudsiwad ka enne kui öö peale tuli, saiast majakese juure. Küll oli ilus majake!
Wend ja õde murdsiwad tüki tükikese järele ära ja sai oli nõnda magus kui mesileib.
„Kes seal on?“ küsis heal majast.
„Tuul, tuul, marjaemake tuul!“ wastas wend.
Lapsed sõiwad kunni kõht täis sai ning heitsiwad siis magama.
Teisel päewal sõiwad jälle.
Wend heitis magama, aga õekese kõht ei olnud weel täis, ta näpistas ikka weel saia tükikesi majakese küljest lahti ja sõi.
„Kes seal jälle on?“ kärgatas heal majakeses.
Õde ehmatas ära ja ütles kogemata: „Mina olen!“ „Kelle mina sa oled!“ tuli kärkides wana kuri mees majakesest wälja, rabas wenna ja õe kinni ning wiis majakese sisse.
Majakene aga ei olnudgi seest nii weike, nagu ta wäljast poolt oli; ei olnud ka seinad saiast, waid päris palkidest ning tua nurgas oli suur ahi. Wend ja õde pandi suure kasti sisse. „Säh, wanamoor, nuuma nad mulle hästi rammusaks!“ ütles kuri wanamees. „Nädala pärast tulen tagasi, siis prae nad ahjus ära!“ Küll wärisesiwad ja wõbisesiwad lapsed, aga mis teha, ei peasenud enam wälja! Kastil oli tugew kaas peal ja haugukesed, mis seina sees, ei olnud suuremad, kui et aga parajalt sõrm sisse mahtus.
Nädala pärast tuli kuri wanamees kodu ja ütles: „Pois
