— 113 —
luban ma teile nii palju wara kaasa, kui teie süda igatseb. Olge agarad ja katsuge haruldane asi kätte saada! Teie õnn saab see ju olema.“
Kuninga pojad oliwad isa nõuuga rahul ning ütlesiwad: „Anna aga tõld kuue hobusega ja koti täis kulda kaasa, küll meie siis ime peegli wälja otsime, olgu ta wõi ilma otsas!“
Kuningas oli kõigega rahul.
Teisel päewal rakendati kuus hobust tõlla ette, pandi koti täis kulda tõlla põhja, kutsar pukki ja — poisid läksiwad teele.
Seda lugu oli ka loll wend kuulda saanud. Tuli kuninga juure ning palus ka luba, peeglit otsima minna.
Kuningas hakkas poisi palumise peale naerma ning ütles: „Mis sina loll poiss ka maailmast tead! Sa kärwad esimese kiwi taga ära, kui sa ülepea pealinnast wälja mõistad minna. Mine aga peale ja longi kodus ümber, küll wanemad wennad isegi peegli leiawad.“
Noorem poeg aga käis kuningalle ikka peale, kunni see wiimaks ütles: „Noh, minugi pärast wõid sa minna! Aga katsu, kudas sa ise omaga läbi saad. Sinu kätte ei usalda ma kedagi hingelist looma, weel wähem kulda. Saad sa raskel reisil surma, siis on see sinu oma süü.“
Noorem poeg tänas kuningat lubamise eest ning tõutas ka otse teele minna.
Kaapis nüüd poiss omad wiimsed weeringid kokku; aga ei tulnud neist kümmet taalritki wälja.
„Olgu mis on, ma lähän sellesama summakesegagi õnne katsuma! Aga jala ei maksa minna; ostan omale hobuse kondikese.“
Sai ka mees kaubaga kokku ning lunastas omale kümne taalrilise walge puru wana ruuna.
Istus selga ja läks teele.
Wana ruun tõnkis küll wahel sõitu, aga enam teed käidi sammu.
„Olgupeale,“ mõtles kuninga poeg, „küll saame niisamutigi ka edasi!“
