— 120 —
need käärid kaasa. Kui sull iialgi riiet ja riideid peaks tarwis olema, siis laksuta aga käärisi!“
Kuninga poeg tänas eite kingituse eest; jättis jumalaga ning tõttas kodu poole.
Teel näeb mees, et wendade hobused alles sellesama trahteri ees seisawad, kuhu nad tema äraminekul oliwad jäenud.
Mõtleb mees: „Lähän sisse waatama!“
Lähäb ka sisse.
Wennad wastu: „Noh, wennike, kas leidsid peegli?“
„Miks ei! Leidsin küll!“ wastas noorem wend.
Wanemad wennad kutsusiwad noorema lauda, pakkusiwad sööki ja pakkusiwad jooki — pakkusiwad seni kunni noorel mehel pea soe. Palusiwad siis: „Näita ometi ka oma imepeeglit. Kes teab, kas ongi otsitaw asi!“
„On küll!“ wastas noorem wend; andis siis peegli wanemate kätte ja käskis tunnistada.
Mehed tunnistawad ja tunnistawad. Mis õige see õige.
„Mis sina, wennike, selle kalli asjaga teed!“ hirwitasiwad wennad. Wanem wend pistis peegli põuue ja ütles nooremale: „Lähäme nüüd peale! Oleme õnne korraga koos.“
Läksiwad ka.
Mis noorem wend sinna enam wõis parata! Lubati piitsa anda, kui poiss suud ei peaks.
Wana kuningas waatis peeglisse — ja ennäe! ime lugu: läks nooremaks ja ikka nooremaks!
Kiitis poegi osawa uurimise eest ja lubas poistele poole kuningriiki anda.
Noorem poeg tuli wiimaks ka kodu. Läks kuninga juure ja ütles: „Mina ep see peegli leidja olen. Ega wanemad wennad kuhugi ei saanud; istusiwad trahteris ja wõtsiwad peegli minu käest ära, kui ma reisilt tagasi tulin.“
„Näe nüüd lolli!“ kisendas kuningas.
Wanemad wennad hakkasiwad aga kuningast kihutama ja ütlema: „Lase noorem wend ära tappa! Mis niisugune loll inimene maailmas elab!“
