— 134 —
Korraga tuleb nõelajal himu peale, nahka oma selga tõmmata.
Aga kohkub ometi jälle ära, kui ta selle peale mõtleb, temast wõiks ka hunt saada.
Rättsepp ikka rättsepp; ei mõtelnud teine kaua järele, hakkas nahka selga tõmbama.
„Pea, pea! Siun omale selle rautatud wankri ratta selga. Ega mull siis midagi õnnetust ei wõi tulla: ratas suurem kui akken, ja uks kinni.“
Sidus ka suure rautatud ratta köie otsaga selga.
Nii pea aga, kui ta pea ja käed naha sisse tõmbas — hunt walmis. Hüppas tooli peale, tooli pealt laua peale, laua pealt aga akna peale, — ning ühe ainsa rapsuga oli mees läbi akna wäljas. Ratas aga lõi akna postid ja piidad seinast lahti, nii et paljalt suur hauk akna asemelle jäi.
Hunt-rättsepp pühkis kui tuul metsa.
Kui peremeest perenaist kambrisse tuliwad ning asja lugu nägiwad, saiwad nad kohe märku, mis rättsepp teinud. Et nüüd kallis nahk kautsi ei lähäks, ruttasiwad mees ja naine metsa hunt-rättsepat taga otsima. Otsisiwad kaheksa päewa enne kui jälgile saiwad. Perenaise sala sõnad peastsiwad kääri-kotimehe õnnelikult jälle ära. Oleks aga üheksas päew kätte jõudnud, siis ei oleks kellegi wõimu sõna enam rättsepat peasta wõinud.
Rättsepp ei pistnud aga sest saadik enam oma jalga palumata talu rahwa taga kambrisse.
Kudas perenaine selle hundi naha saanud ja mis õnnetus talle pärast seda juhtunud, sest ei räägi meie muinas jutt midagi.
