— 159 —
Metsawaht pruukis rohtu tohtri õpetust mööda ning — seda ei oleks keegi wõinud uskuda — koera jalg oli kolme päewa pärast terwe.
„See on küll üks rohi, seda pian ma ütlema!“ pomises metsawaht. Lõikas siis nua otsaga weikese haawakese oma pahema käe sisse, nii et weri wälja tuli. Riputas metstohtri rohtu peale, ning — haaw nagu kadunud.
„Kas see wana lonkur mitte ei ütelnud: Selle rohu abil on juba mõnigi mees oma õnne leidnud? Jah, ütles küll! Sõnad mull praegu weel meeles. Noh, kui asi nii on, miks siis ka mina tema abil oma õnne ei wõi leida! Lähän metsa, ehk saan lonkruga weel kokku, ning kui saan — siis saab minust tark tohter. Olgu mis on!“
Mees läks ka metsa. Hulkus siin hulk aega ümber ning hakkas wiimaks hüüdma: „Tarkmees, kus sa täna jäed?“
Tarkmees oli ka kohe käe pärast.
„Kuule, õpeta mind seda ime rohtu tegema. Ma tahan tema läbi ka oma õnne leida. Wõta palgaks minu pärast, mis sa ise tahad!“
„Seda teen ma hea meelega!“ ütles wana lonkur. „Palk selle eest on naeru wäärt pisike.“
„Nõua, mis sa nõuad — muud kui õpeta mulle rohu tegemine kätte!“ ütles metsawaht.
„Kurakäe nimetse sõrmest kolm tilka werd! See on kõik, mis ma tahan; — ja sina oled suur tohter.“
„Olgu peale!“
Lonkur ribistas nõelakesega metsawahi käe seest tingitud were tilgad wälja ning pani karbikese sisse paigale.
Andis siis metsa wahile weikese kotikese ning ütles: „Siin sees seisab sinu tohtri tarkus! Lõpeb roht otsa ehk jäeb ta wähemaks, siis koputa aga kotikesega kura jala kanda wastu!“
Lonkur oli kadunud.
Metsa waht pistis kotikese põuue ja läks kodu.
Nüüd oli mehel tõeste õnn käes. Lühikese ajaga oli tema nimi ümberringis tuttaw. Targa tohtri juure tuliwad ka kaugelt haigeid, linnast ja maalt. Tema ime pulber parandas kõik
