— 33 —
„Katsume kaupa sobitada, hobu on mu meele järele!“ ütles ostja.
Rääkisiwad kauba kokku ja wõeras mees andis hobuse uue omaniku kätte. Lisas aga juure: „Ära anna hobusele muud kui heinu ja wett! Annad sa talle Jumala wilja katsuda, siis jäed loomast ilma; heinte ja wee waral jäeb ta aga ikka nii ilusaks ja priskeks nagu ta praegu siin on.“
Mees wõttis ka nõuuks, müüa õpetust täita ja sõitis kodu.
Hobune aga oli üle küla kõige ilusam ning keegi ei saanud aru, kudas heinal ja weel üksi niisugune jõuud wõis olla.
Nääri laupäewa õhtu tuli kätte.
Sell õhtul ja ööl antakse aga maja elajatele kõigil pool leiba ja soola.
Meie mees arwas ka: „Wiin ometi oma hobusele ka meele head; ega need paar leiwa palukest teda ära ei tapa.“
Pani hobusele peakotiga leiwa palukesed ette ja läks jälle tuppa.
Teisel hommikul leidis aga mees ilmamaa ime tallis. Hobune oli kadunud ja päitsed oliwad ühe saksiku peas. Küll küsis mees: „Kust sa seie said? Kuhu mu hobune läks?“
Aga saksik ei lausunud musta ega walget. Mees aga sai aru, et siin mitte enam õige lugu ’polnud ning läks kiriku mõisa ja palus kirikherrat asja lugu waatama tulla.
Kirikherra tuli ning luges mitu palwet ja õnnistas wangi, ning waata — nüüd hakkas teine rääkima! Kirikherra aga ei lubanud teda enne lahti peasta, kui ta ära seletanud ja rääkinud, kudas ta hobuseks saanud ja kes see tema nõid olnud.
Wang rääkis nüüd ära, kudas Wanapagan teda mitu aastat teeninud ning kui ta siis tema wastu oma lubamist ei pidanud, mille järele ta iga aasta ristimata lapse pidi wana Tühjale muretsema, siis moondanud see tema hobuseks. Enne ei olnud tall peasmist loota, kui keegi talle Jumala wilja annud. See sündinud aga minewal ööl.
Nüüd peastis kirikherra waese mehe lahti ja saatis minema.
