— 35 —
neid ka omadeks pidasiwad. Ajasiwad riided maha ning küsisiwad süüa.
Wanem laps ütles salakesi emale: „Isal on pikad küüned!“
Teine laps ütles: „Ema, ema, isal on händ ka!“
Noorem laps ütles: „Ema, ema, isal on raudhambad!“
Ema aga julgustas lapsi ja wastas: „Olge wait, olge wait, lapsed! Küll isa heidab magama, siis kauwad küüned, saba ja raudhambad ära.“
Heitis nüüd lapsita naine teise wõeraga oma mehe pähä magama.
Laste ema oli aga aru saanud, et tema oma mitte päris mees ’polnud ning tegi sellepärast weel majas tegemist, kuna mees sängi heitis. Pani lapsed ahju magama, seadis kadaka oksad ette ning tegi risti peale.
„Tule nüüd, naisuke, magama!“ hüüdis mees.
„Oota, oota! Ma söödan enne ööwahi ära,“ wastas naine.
Wõeras mees woodis aga ei uskunud naise juttu, waid ütles: „Ei, ei naisuke, sa katsud ära põgeneda!“
„Säh, wöö ots ja hoia kinni, kui sa mind muidu ei usu!“ wastas naine ja andis wöö otsa woodis lameja kätte.
Naine sidus aga oma otsa suure paku ümber ning läks ise sauna peale ja wõttis kolme harulise angu kätte.
Wõera mehe kannatus lõppis wiimaks otsa, kui naine tema kutsumist ja ähwardamist ei kuulnud. Ta tõmbas wöökest pidi paku woodisse.
Mõlemad wõerad ei olnud aga muud keegi, kui wana Tühi oma pojaga.
Hakkasiwad kaasalisi kägistama ja sööma.
Poeg ütles: „Mull on pehme ja soe kui sai.“
Wana ütles: „Mull on kõwa ja külm kui tamme pakk!“
Waatawad järele: Ongi tamme pakk.
„Söö lapsed ära!“ ütles poeg.
Wanapagan tuleb ahju suu ette ja püüab lapsi kätte saada, aga ei saa.
Poeg küsib: „Mis wiga, isa?“
