— 57 —
Waht küsib: „Kuhu lähäd, sõber?“
„Otse teed Wanapagana juure. Ole hea mees ja wii mind merest üle!“ wastas karjapoiss.
„Mis sa sinna lähäd?“ küsis waht.
„Niisamuti oma tühja asja asjama!“ wastas poiss.
„Kui sa sinna saad, siis küsi ka järele, kudas ma oma mere wahi ametist lahti saaks!“ ütles waht.
„Hea kül; wii mind aga merest üle, kül ma su palwe ka ära täidan!“
Waht istus wenesse ja wiis poisi merest üle.
Südi karjapois sammus nüüd jälle usinaste edasi.
Jõudis wasklinna alla.
Linna wahid küsima: „Kuhu sa lähäd, sõber?“
„Otseteed Wanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!“ ütles karjapoiss.
„Mis sa sinna lähäd?“ küsisiwad wahid.
„Oma tühja asja ajama!“ wastas poiss.
Nüüd ütlesiwad wahid: „Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, kudas meie oma linnale wett saaksime! Juba üheksa aastat on meie kaewud kuiwad.“
„Hea kül,“ wastas poiss, „laske mind aga linnast läbi, küll ma teie asja meeles pean, kui Wanapagana juure jõuan!“
Wahid lasksiwad ka karjapoisi linnast läbi minna ja paniwad siis jälle wärawad kinni.
Poiss sammus usinaste edasi ning jõudis hõbelinna alla.
Wahid wärawas jälle küsima: „Kuhu sa lähäd, sõber?“
„Otse teed Wanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!“
„Mis sa sinna lähäd?“
„Oma tühja asja ajama.“
„Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, mis lugu see on, et meie linna wilja puud juba seitse aastat enam wilja ei kanna!“
„Küll ikka! Laske mind aga linnast läbi! Pean teie asja meeles, kui Wanapagana juure jõuan.“
