— 76 —
Õde ei teadnud nüüd mitte, kudas oma abilist, musta lehma, kedrata lasta, et sortsi tütar ei näeks. Kõnnib ümber ja waatab warju paika sala töö toimetuseks, aga kõik asjata: sortsi tütar ei lase teda silmist minna. Seal näeb ta jälle tuttawa musta linnu kuuse ladwas nokitsema ning saab tema sõnadest jälle aru. Lind ütleb tasa:
„Ütle, ütle, õekene:
„Uinu, uinu üks silm,
„Ma otsin sull’ pead!“
Õde täidab linnu nõu, istub sortsi tütrega maha ja laulab ikka uinutawamalt ja uinutawamalt:
„Uinu, uinu üks silm,
„Ma otsin sull’ pead!“
Ning ennäe imet! Sortsi tüttar norskas pea, et mets wastu kajas. Seni toimetas must lehm jälle kedramise töö ära ning õde oli jälle prii.
Nüüd saatis wana sorts kahesilmaga tütre õde waritsema. Jälle nokitses must lind:
„Ütle, ütle, õekene:
„Uinu, uinu kakssilm,
„Ma otsin sull’ pead!“
Õde täitis linnu käsu ja sortsi tüttar norskas pea, et mets wastu kajas. Seni toimetas must lehm kedramise töö jälle ära ja õde oli selleks päewaks waba.
Wana sorts imestelles ikka enam ja enam õe osawust ja saatis wiimaks kolme silmaga tütre ühes õega karja. Lind andis õele jälle endist nõuu, aga kumbki ei mõtelnud selle peale, et sortsi tütrel kolm silma oliwad. Õde uinutas küll kaks silma magama, aga kolmandama silmaga wõis sortsi neiu kõik ära näha, kudas must lehm õe töö ära tegi.
Kui nüüd sorts sala aitaja teada sai, wõttis ta kohe kirwe ja tappis musta lehma ära. Liha sõiwad wana sorts ja tütred ise. Õele anti paljalt soolika otsake. Kurwalt läks ta aeda ja nuttis: „Mis ma sestki söön!“ ja mattis soole aia nurka maha. Soolest kaswis aga ilus õuna puu, kes kuld õuunu kandis. Õuunu ei saanud keegi kätte, sest õuna puul oli nagu
