10
eemalt põesastikust laululist juminat ja sõnasominat kord korralt tõuuswat. Ta wõttis nõuuks, asjaga lähemalt tutwustada. Rästaste sõnad tuliwad talle jälle meele. Tasakeste, salaldes, waatis ta kummarikul läbi põesaste ja nägi teisel pool wõsadikku ühe sügawa oru koha, kus sees üks määratu suur laia aruline tamm kaswis. Tamme wilul istus noorepäraline aga musta werd, iluta naisterahwas, tamme puust pingi peal, millel hõbedast jalad all oliwad, ja keris kullast lõuga, mis juures nähtawal rõõmu tujul peaga kahele poole kiigutades laulis:
„Keerle, käärle kerakene,
Weerle kallis kulda-palli,
Weerle neiu sõrmedella,
Kes on hella eide lapsi,
Taadi silmale teraksi,
Kellel eide kulda-eied
Kulla-kangaks kootaneksa,
Weime-kirstu kantaneksa,
Kellel taati kaugelt maalta
Kannab noori nobedaida,
Otsib kena käbedaida
Käherpeaga peiukesi,
Kulda juuksil kosilasi,
Keda mulle soowitakse,
Kaasaaksi annetakse.
Aga kesse pakkumista,
Eide armu ajamista,
Taadi kulda-tootusta,
Lahedada lubamista
Wõtab wastuje wihkada,
Julgeb hella eide lasta,
Taadi silmale terada
Paljuks panna ja põlgada,
Mustaaksi sõimejeda:
Sellel kaswab nelja jalga:
Saab kas kabja-kandijaksa,
Ehk saab metsi-murdejaksa…“
Siin katkes korraga neiu kuldlõng. Aga kiireste sõlmas kerija teda jälle kokku ja tõstis edasi weeretates uueste laulu:
„Keerle, käärle kerakene,
Weerle kallis kulda-palli,
Weerle neiu sõrmedella,
