12
tagasi. Hea meelega oleks ta inetuma kullakerija suust, kes uueste pinki tagasi istudes kuuldus laulma hakkawat, weel mõnda kuulda tahtnud, aga ta ei wõinud ennast näidata ega kauemine seie wiibida.
6.
Õue tagasi minnel ja loomade lõunesel toidustamisel mõtles ta wäsimatalt ikka peale musta neiu laulu tähendust järele, märkas seda küll muist, aga suuremalt osalt jäi asi talle ometi uduseks ja umbseks. Oliwad loomad toidetud ja joodetud, waatis ta jälle kõik kohad ja lukutagused läbi, ilma aga sellepoolest mingit targemaks saamata. Rahutumalt käis ta ka uueste õuekeldri kuus kammert läbi kunni keeldud ukse taha. Siin mõtles ja arwas ta kaua ja keerutas wõtit pihus ümber, kord pistis jo kätt wälja, kord lõi jälle tagasi. Aga ikka suuremaks sai tall julgus ja nõuu, nende kambrite saladust näha saada. Wiimaks lõi ta südame rindu ja keeras ukse lahti. Sisse astudes ei leidnud ta selles kambris muud kui keskel ühe suure raie-paku ja selle peal laia sõakirwe. Taga pool aga oli niisamasugune roostetanud uks nagu seegi, mis ta praegu oli lahti teinud.
„Kui ühe keeldud ukse olen awanud, ei wähenda süid ka teisegi puutumata jätmine,“ mõtles mees ja awas ukse.
Lõukoer ja hobune oliwad kambris, mõlemad tugewate raud ahelatega omas latris kinni. Lõukoeral oliwad kaerad ees, hobusel liha. Lahkeil silmil waatsiwad mõlemad sissetuleja peale ja hakkasiwad paluma, nende toitu ümber wahetada, ja kaebasiwad haledaste oma nälga. Noorele mehele tuliwad ka tedrede sõnad meele:
„Kuule kurbet!“
Jalapealt täitis ta palwet, andis hobuselle kaerad ja lõukoerale liha ette.
„Selle eest, wennike, et meie hädaliste tahtmist oled täitnud,“ ütles lõukoer tänades, „leiad heateu eest, ja Taewataat annab sulle rusust saadik kuldkäed.“
