26
Poeg kinnitas: kinnitas ennast — lõhki. Wesi langes wälja ja wiis jooja ühes.
„Appi! Appi! Isakene!“ karjus ta wee woodest.
Isa kargas järele. Wesi wiis poega jo kesk mere poole. Sealt karjus ta weel:
„Hilja! Hilja! Isake! Pööra tagasi! Juba mind kistakse alla!“
„Oh mo ainus pojake,“ halestas Wanapagan ja tormas nii et waht keerles meresse, kuhu poeg alla wajus.
„Nüid upub ainus pojuke silma ette ja ei peasemist kuski!“
Korraga kadus tall enesel jalge alt põhi, ta karjatas jäledaste, et kõik ilm wastu kostis ja wajus mees sennasamasse, kuhu poeg. —
18.
Peasenud põgenejad kuulsiwad merd karjumisest helkuwat, tõuusiwad üles ja seisiwad kolmekeste ranna ääres, poiss keskel, hobune ja lõukoer kahel pool kõrwal.
Hobune naeratas:
„Nüid on taga-ajajad all wett ja ilm Wanapaganatest lahti!“
Siis ütles ta poisile:
„Tee weel, mis ma sind käsin: wõta siit kõrwalt põesast üks sirge pihlakas, laasi oksad küljest ja löö sellega mulle kolm korda pitku kesket selga. Enne aga — ja seda pidin praegu unustama — tõmba mull kõik rauad alt ära, ja kui meil edespidi isu tuleb ja milgi wiisil toidu saamist ei ole, helista minu raudu wastastikku.“
Poiss tegi kohe, mis kästud, tõmbas esite rauad hobuse alt, siis wõttis pihlakase kepi. Kui ta sellega kolm korda hobuselle keskel pitku selga oli löönud, langes sellel nahk seljast: ilus noor mees seisis lööja ees ja ütles:
„Ole tuhandeks terwe Wanapagana juure sattumast ja nõnda mulle peastjaks saamast. Mina olen kuninga ainus poeg. Kodus hoiti mind kui silma tera. Läksin üks kord metsa, eksisin ära ja rändasin mitu päewa mööda metsa ümber, ilma kuhugi
