28
mere põhja ja ajas mind uimaselt ainu üksi kaldalle. Kui natuke toibusin, leidis mind Wanapagan, kes ennast rikkaks peremeheks ütles, ja mind mahedal sõnal ja pool wägise oma majasse wiis. Seal pakuti mulle musta tütart, ja et mina selle ära põlgasin, wiskas mulle perenaine ühel õhtul lõukoera naha kaela: mina sain lõukoeraks ja siis pandi mind tagumisse keldri kambrisse, kus hobune ees oli. Wiis päewa anti meile korrapärast toitu, kuuendamal ja seitsmendamal aga mulle kaeru ja hobuselle liha. Nõnda lasti meid iga nädala kaks päewa kibedaste nälga näha. Sinu sealolemisel aga anti meile kolm päewa järestikku toidus wastu oksa. See on minu elulugu ja mis mina tean.“
19.
Nende jutu peale rääkis ka meie noormees oma lugu. Siis hakkasiwad kodumineku peale mõtlema. Teed ei teadnud keegi. Sellepärast käisiwad juhtumise peale ja wõtsiwad nõuuks, üheskoos iga ühe omaksid üles leida. Oliwad mehed tükikese maad käinud, tundsiwad kõik kibedat nälja näpistamist, aga keegi ei julgenud teisele oma häda awaldada ega südant koormada, sest ümberkaudu polnud kuski inimeste elu-jälgi näha ega toidu lootust mõtelda. Meeste ees oliwad aga lausa pimedad metsad ja tundmata mäed ja orud. Wiimaks, kui nad ühte suurde tamme-metslise mägestikku jõuudsiwad ja kurwalt järestikku edasi sammusiwad, sest et nälg ikka kibedamaks kaswas, tuli korraga waesemehe pojal endine hobuse õpetus meele. Ta jäi teistest natuke taga, wõttis hobuserauad taskust, istus ühe suure harulise tamme alla sambla peale ja helistas raudu, üteldes:
„Nälg on meil kõigel kolmel, kustki ei näe kustutust, rauad tooge rooga!“
Waewalt oli ta wiimse sõna wälja ütelnud: seisiwad tall mitmed road sambla peal ees. Ta hüidis seltsimehed tagasi. Ja ei mehed nüid roogadelle elu annud. Kui isu oli aetud ja jälle kolmekeste minekus walmis seisiwad, tõstis waesemehe poeg kogemata silmad üles poole ja tundis, et see suur tamme-
