38
wastu taewast üles kaapides praegu teine teise wastu oliwad minemas, mis juures mõlemad kurjaste müirasiwad, aga nagu tumedal kinnisel healel. Wiimaks lõiwad nad jõmsatades sarwed kokku ja hakkasiwad kaewlema. Jälle hüidis waljumine ja kõwemine see imeline heal: „Minge ruttu ära!“ Nüid jäiwad kõik õitsilised kohklema ja küsisiwad üks ühelt imestades ja hirmul, mis sest müristamisest ja tema arusaamata healest ometi arwata? Keegi aga ei teadnud wastust ega olnud healest õiget aru saanud. Ja natukese ajaga läks kõigil jälle hirm meelest ning hakkasiwad õitsilised wana soodu ilule ja trallimisele, ega pannud suuremat sest asja, et taewas pea puhas jo kott pimedaks oli minemas. Waenelaps ei teadnud mis teha. Süda põksus tall tundmata hirmust. Juba oli ta ka jo tule ääre astumas ja lootis teiste seltsis kohutawatest mõtetest peaseda, korraga aga lõi temal kaewlejate härgade peale waadates, kes wastu hommikupoolist pilwita taewast tähewalguse kumal nagu kaks mustawat mäge heitlesiwad, weel enam süda hirmuma; tall ei olnud rahu, nagu oleks teda wägisi minekusse aetud ja edasi kistud, ehk ta küll isegi ei teadnud kuhu minna ehk mis teha. Sellega tuli tall wiimaks häkitselt nagu käskiw ütlemine mõttesse: „See on ometi ikka üks asi, miks mulle selgeste hüiti, et ära minna!“ — Temal ei olnud muud hoost, kui üks teise-kewadine warss, ja see oli ka kõik warandus, mis talle wanemad madala sauna urtsiku kõrwas pärandada jätnud. Ta otsis selle üles, wõttis käe kõrwale ja läks temaga õhtupoolse mäe kalda poole, kaewlejatest härgadest eemalle. Minema hakkades hüidis ta ka teisi õitsilisi ära tulema, neile koledaid kaewlejaid näidates, teised aga ei panuud omas käratsemises tema hüidmist ega midagi tähele. Waewalt aga saab waenelaps mäerinnale, kui korraga kaewlejad härjad teisel pool heinamaid mäel nii koledaste röögatawad, et maa põriseb ja metsad kohatades wastu kostawad. Sellesama korraga aga kukuwad kaewlejad härjad mõlemad lõhki, teine teisele poole mäge. Silmapilgul mustab mõlemil pool mäge järw, laenetab ja wahutab marul mässaw wesi. Mustast härjast ilmus Must-järw, hallist härjast Hall-järw ehk praegune Kuningwere järw. Kõik õitsilised ja nende hobused jäiwad Musta-järwe wee alla ja ajawad oma trallimist
