40
ammu enne päikese loodet üks täiskaswand poisike, ilma kellelegi ütlemata, paksu toominga põesastiku warjule peitnud. Ta nägi, kuida ilus neiu weest wälja ilmus, salakeste mööda kalda äärt külasse läks, warsti aga kergel sammul külast tagasi tõttas, salusse kiwi otsa istus ja, ilma nooremehe ligi-olemist wähematki aimamata, laulu tõstis, esite nii tasa ja jumistades, et kuulja arugi ei saanud, wiimaks aga paraja kuuldawa healega ja selge sõnadega, aga kord korralt wahet pidades ja siis uueste hakkades:
„Tulen tasa peale-ilma,
Astun mäele wete alta,
Salakesta sügawalta:
Kaswu-kodut katsumaie,
Häte salut silmamaie,
Lille wainut waatamaie,
Kusa enne kõõrutelin,
Lapse päiwil lauletelin,
Linnu keelil laksutelin…
Igaw on Ahtussa asuda,
Alla-ilmassa elada,
Wete-woolu tembutusel,
Musta laente loputusel:
Sellep kulda külakene,
Muiste-kodu kohakene,
Pealse-ilma paigakene
Iga aasta meele ärkab,
Wete-wallast mind awatab…
Tulen tasa peale-ilma
Ehapuna paistusella;
Astun mäele märjadelta,
Tõusen muistse murudelle,
Haljast heina tallamaie…
Aga ei siin endist aega,
Endist ilu ei ihastust —
Ei siin enam eidekesta,
Ei siin tarka taadikesta,
Ei neid enam pealta ilma
Ilmu kustki silma ette…
Juba kulda kallikesed
Ammu maassa magamas,
Ammu külma kalmudelle
Muru põueje pugenud…
Selle-ep jällegi tagasi
Tõttan lausa laenetesse,
Wilu woogude warjule…
