Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

42

Kala-püidja Jaanipäewne kimbatus.

Ühel Jaanipäewa hommikul läinud üks mees hõngega Mustale-järwele kalu püidma. Sõuab mees wenekesega kesk järwe peale, hõngitseb siin ja wõtab hulga kalu. Wiimaks saab ta ka weel ühe suure awi (haugi), kellel saba ots tömp nagu ära raiutud. Peale seda hõngitseb püidja weel tükikese aega, ei aga saa enam loomagi, ja hakkab ära kodu poole minekusse. Ta aerab, ilma midagi muud mõtlemata, kui oma õnnelist kalasaaki. Juba on ta sedawiisi arwata tükikest aega sõudnud, aga ei rand lähenegi, ehk küll küna noolena waiksel weepinnal edasi liuugeb. Nüid aga kiirustab ta enam weel aerusid, sõuab hulga aega, kord korralt wahwamine tõmmates, aga ometi ei saa serwale ligemalle. Ikka tugewamine teeb mees tööd, nii et higi tall wiimaks laenena ihule tõuseb ja juuksed peaa tilguwad, aga järwe kallas näitab lausa weel kaugemallegi eest ära minewat ja järw ise pitkemaks ja laiemaks. „Noh, mis ime see minuga nüid on?“ mõtleb wiimaks jõudja hirmul tuksuwa südamega. Kõigest ihu hinge wäest lisab ta uueste aerudelle jõuudu, ja weneke lennab kui ratsa hobusega üle sätentawa weepinna, mis peale warajane hommiku päike oma kiiresid kullaselt wälja puistab, — aga weel ikka kaugemalle jäeb kodurand ja kaugemal ja kaugemal wirwendawad ümberkaudsed teisedki järwe kaldad. Ka päikene tümeneb ja sinise suitsuline, sogane õhk katab selget taewast nagu ähwardawa waibaga. Sõudjal käib pea ümber ja jõuud rauugeb üle-aru sõudmisest; ilm aga läheb lausa pimedamaks, ehk küll päikene weel keskhommiku aega näitab. Ja wiimaks ei saa mees enam isegi õiget aru, kus ta õiete on ehk mis teha ehk kuhu minna. Muud kui hirm ei anna siiski asu seisatada, ta sõuab mis wähegi wõib, wene näitab ikka kord korralt rutemine edasi lendawat, nagu hullu sõidul, aga ei rand lähene, waid wajub silmist enam ja enam wirwendawasse sinisesse udusse. Juba jõudis päikene otse kesk lõunasse. Ja nüid wiimaks tuli aga mehel korraga üks mõte pähä, mis teda nagu unest äratas. Ta istus tagasipidi lootsikusse, tõmbas mõlemate aerudega weel kord lootsikut edasi