Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/54

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

49

aga kellele Wete-ema head teeb, see on kõige parem ja puhtam inimene. Selle ümber sünnib head ja tema käes kosub ja läheb kõik edasi.“

Peiu sõna ei jäenud waleks: Paari-elus nägiwad nad rõõmsaid päewi, head käekäiki ja wiimaks lõpmata rikkust; aga endisest waesest lapsest sai kõige selle juures ometi kõige heldem ja lahkem perenaine ümberkaudu, kes kõigile hädalistele head tegi, kedagi palujat oma ukse tagast tühja käega ära ei saatnud ja iseäranis iga waest last kõige parema emana hoolitses.


Wee-jumala heategu ja karistus.

Järwe kaldalt raius ükskord üks waene sulane mees suurt leppa maha. Korraga aga kargas kirwes warre otsast ära ja kukkus sügawalle wette. Mees katsus pitka teibaga mööda weepõhja, tundis puu otsa wastu, nagu oleks kirwes põhjas, wõttis ruttu riided maha, kargas wee alla ja otsis, aga ei saa kätte ega leia; mitmelle korrale käib ta weel wee alla, otsib ja teeb kõik mis wõib, aga mis ei see ei. Astub siis raske meelega kaldalle, paneb ennast riidesse, wahib wesistel silmil sinna kohta järwe, kuhu omast ilma oli jäenud ja läheb wiimaks kodu, peremehe käest teist kirwest tooma. Peremees, küll ilma-rikas, aga esimene ihnus ja tige, ütleb:

„Kui kirwe järwe wisasid, raiu wõi käega, muudkui puusüld olgu õhtuks ülewel! Päewapalka muidu sa ei saa wana krossigi.“

Sulane läheb jälle tagasi, otsib uueste, käib jälle mitmelle korrale wee all. Aga ei ühtegi.

„Mis nüid ära tahad teha,“ ohkab mees ja istub kalda serwa maha. „Nüid olen kirwest ilma ja päewapalgast ilma; naine lapsed jäewad homme ilma iwata!“

Waewalt oli ta need sõnad ära saanud üelda: seal kuuleb korraga wett kohatawat ja wulisewat ja näeb wana, suure halli habemega meest kesk järwest serwale ojuwat. Kaldal istuja lõi kohkuma. Wanamees aga tõusis püsti ja küsis sõbrute: