sest niisuguse väljaandmise tagajärjel võisid loomad nõiduse alla sattuda[1].
Lihula pool arvatakse, et kui jõululaupäeval mingisugune loom sünnib, olgu hobusevars, lehmvasikas, lambatall või kassipoegki, ei tohi kuue päeva jooksul kellelegi võõrale midagi anda, kui võõras ka palugu; isegi tikust ei tohi tuld tõmmata ega võõrale anda. Andmise puhul juhtub majas õnnetus, mitteandmise puhul tuleb õnne[2].
Laenu pidi laenaja jõuluks omanikule tagasi viima, — muidu kardeti laenajale mingisugune õnnetus juhtuvat[3].
Jõululaupäeval peab alati raha taskus olema, — siis ei jää järgmiste jõuludeni rahata[4]. Helmes loodeti kogu aasta palju raha olevat, kui soomustega keedetud latikas lauale toodi[5].
Noarootsis kästakse jõuluõhtul puuanumaid mitu korda pesta, — siis ei kuivavat nad suvel liialt ära[6]; teisal kingi määrida, et aasta otsa pehmed püsiksid või et uusaastal ei kuluks. Kui vikatit käiatakse, saadakse ruttu heinatööga valmis[7].
Lääne-Nigulas tehti jõululaupäeva öösi heinaküüni uksele kriidiga rõngas, uusaasta öösi tõmmati rõngale veel rist peale, lootes sedaviisi head heina ja kuiva heinaaega saada[8]. Toris visati peotäis heinu ahju ja põletati, et põud suvel ei takistaks heinakasvu[9].
Jõulu, lihavõtte ja nelipühi esimesel pühal ei soetud pead enne kirikusse minekut[10]; mõnes kohas ei tohitud jõulus üldse pead sugeda[11].
Aevastamine jõulupäeval tähendab õnne, eriti elajate kosumist; kellelegi jala peale astumine või kellegi vastu tõukamine tähendab halba; Saaremaal aevastamine jõuluõhtul aga surma, kui aevastaja nägu on kiriku poole[12].
Soomlasedki ühendavad jõuluse aevastamise loomadega[13].
Räpina pool püüti jõulus võimalikult palju aevastada, lootuses, et siis loomad paremini kosuvad ja sigivad[14].
- ↑ E 65343 (7).
- ↑ E 65459 (9).
- ↑ E 65307 (7).
- ↑ E 70193.
- ↑ E 72145.
- ↑ E 65332 (13).
- ↑ E 8° VIII 9.
- ↑ E 65305 (21).
- ↑ E 65356, 1.
- ↑ H II 15, 25 (77).
- ↑ E 8° VI 76.
- ↑ E 8 IV 10.
- ↑ Grimm, DM II 935.
- ↑ E 71573.
