Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/19

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Toomapäev ja jõulu ootus.

Toomapäev on nagu jõulu sissehelistav kirikukell. Toomapäeval algavad täiel hool jõuluettevalmistused. Hiius öeldakse, et sel päeval avab Jumal taevaväravad. Niisama kuuleb Hiius kõnekäändu:

Toomas toores mees toob jõulud,
Nuut hiivapulk viib jõulud[1].

Toomaga mõeldakse siin muidugi toomapäeva 21. detsembril ja Nuudiga nuudi- ehk hiivaknuudipäeva 7. jaanuaril. „Toores mees Toomas“ kannab rahvasuus veel mitu muud nime, nagu must Toomas, tahma-Toomas, nõgi-Toomas, aga ka püha Toomas, maajumal Toomas, Toone Toomas, katku Toomas ja katkujumal Toomas. Toomapäeva hüütakse ka nõgikukepäevaks, nõgikikkapäevaks, tahmapäevaks[2]. Lapsed ootavad toomapäeva lauldes:

Tule, tule, Toomake,
jõua, jõua, jõuluke,
jõulud aga jooksvad lauda mööda,
vana sea selga mööda,
kirju kitse külge mööda[3].

Tooma tuleku ja jõulutoomise soovi avaldatakse ka järgmiste sõnadega:

Jõuaks Toomas jõulu tuua,
siis saaks jälle õlut juua,
õlut juua, makit maitsta![4]

  1. EVR 24, 12.
  2. Eisen, EM II 50; Kallas, KrMr 76.
  3. E 8° 6, 93.
  4. E V 57.
19