viljakotid reele ladus, vaatas perenaine hoolsalt järele, et kottide suud oleksid ikka ree eesmise otsa poole. Kui suud oleksid ree tagumise otsa poole, kardeti, et teel kirikupapp vastu tuleb ja viljakotid ära võtab. Peale selle kardeti veel, et niisugusel puhul veskilt jõuluks jahu kätte ei saa[1].
Jõule oodatakse kaua; on nad ju nii-ütelda pühade pühad, ülemad kui kõik muud pühad. Kuuldakse sagedasti väidet: jõulud tulevad härgadega, lähevad hoostega[2]. Ehk ka:
Tuleb kui härra (saks),
istub kui isand,
kaob kui kerjaja!
Vanemad inimesed arvestavad aegsasti: mardist kuus nädalat jõulu; lapsed aga arvestavad päevi. Jõulukuu alguses öeldakse Võrumaal: Jõulud on Riias! Öeldakse ka: Jõulud juba mäe taga! Jõulud juba kopli veeres! Jõulud värava taga! Jõulud ukse ees! Jõulud ukse taga! Võru pool arvatakse: talsipüha jo sendseperähn![3]. Puhjas öeldakse: Jõulud tulevad Ängo küla poolt, õlekood seljas[4].
Alatskivil öeldakse:
Jõuaksid need jõulukesed,
nika-näka näärikesed,
siis saaks matsu moka peale,
kinderkonti keele peale[5].
Toomapäevast peale algas majas eriline suur ettevalmistamine ehk etus jõulude vastuvõtmiseks; Pärnu-Jaagupis juba nädal enne jõulu. Kõige enam jõupingutust nõudvaks päevaks kujunes jõululaupäev, eriti naisväele. Juba kukelaulust tõusti üles, et jõulutöödega aegsasti jõuda lõpule. Peale igapäevaste tööde langes jõululaupäevale veel hulk ettevalmistustöid, kui neid varemini ei olnud tehtud. Põltsamaal toodi laupäeva hommikul juba pimedas metsast heinu koju, et suvel oleks ilus heinaaeg[6].
