Jõulu-imed.
Piibel kuulutab, et madu kõneles paradiisis ja niisama Biileami eesel teel. Ennemuistsed jutud teavad niisama kõnelda loomade jutuajamisest. Rahvausk kinnitab kõiki niisuguseid väiteid. Jõuluöö avab loomade keeleköidikud: loomad kõnelevad eneste vahel, avaldavad oma mõtteid elu ja tuleviku kohta. Paraku kestab see kõnelemine koguni lühikese aja, vaevalt tunni. Ei selgu küllalt, kas loomad, s. o. laudaloomad, kõnelevad enne või pärast seda, kui pererahvas neid külastanud, neile toonud leiba, soola, kaeru ja õlut[1] ja neid teretanud nimepidi: tere hommikut, X, täna jõulud, jõulud! Rootslased väidavad, et loomadele kell 12, just sel ajal, kui Jeesus sündinud, „eevata“ öeldakse; loomad langevad siis põlvili ja kiidavad Jumalat heebrea keeli[2]. Eestis ei teata heebrea keeli kõnelemisest midagi, vaid rahva arvates kõnelevad loomad ikka eesti keeli, aga vähe kangesti[3]. Harva on ometi mõni inimene loomade kõnet kuulnud ega ole sellest kasu saanud, sest loomad on kuulajale ette kuulutanud kas mingisugust häda, õnnetust või kaevanud inimeste kurjuse üle loomade kohta või jälle kuule ja on varsti haigustunud[4]. Vähemate loomade, ka metsloomade kõnelemise kohta puuduvad lähemad teated, niisama lindude kõnelemise kohta. Üksikud näpunäited viitavad sinnapoole, et linnudki jõuluöösi kõnelnud. Üldse on loomade kõnelemine paljudes maades tuttav[5].
Kristuse sündimise ajal sünnib kogu loodus jõuluööl nagu uuesti. Uued jõud tungivad loodusse, kui ka silmapilguks. Taevas „lööb luhki“ ja valgusejuga voolab taevast maa peale. Aga seegi kestab üürikese aja, otse niisama kui valgus jõuluööl Betlemma väljal.
